Foneetika ja fonoloogia uurimissuunas keskendutakse hääldusele: kuidas keeleline sõnum hääldusliigutustena artikuleeritakse, kuidas see sõnum on kodeeritud helisignaali ning kuidas kuulaja sõnumi lahti kodeerib. Fookuses on eesti keel, aga ka teised sugulaskeeled (nt liivi, Inari saami) ja peamiselt tegeletakse prosoodiaga (välted, rõhk ja intonatsioon), kuid uuritakse ka muid hääldusaspekte, alates üksikute häälikute nüanssidest (nt palatalisatsioon) kuni häälelaadi varieerumise sotsiaalsete aspektideni (nt kes kasutab rohkem kärisevat häält). Lisaks uuritakse, kuidas eesti keelt teise keelena kõnelejad eesti keele hääldust omandavad.
Fonoloogia suunal arendatakse eelkõige moorateooriat ja optimaalsusteooriat. Põhitähelepanu all on eesti vältesüsteemi kirjeldusvõimalused eri teooriate raames, et võrrelda välteid sarnaste nähtustega teistes läänemeresoome keeltes, aga ka muudes maailma keeltes.
Koostatakse ka spontaanse kõne foneetilist korpust, mida kasutatakse nii õppetöös kui ka korpusuuringutes.