Uurimus: eestlased on hakanud vaikust viisakusvestlusse uputama

Kui küsida eestlaselt keelelise viisakuse kohta, läheb jutt kohe sinatamisele ja teietamisele. Eeldatavasti võiks jutuks tulla ka small talk, mille vasteks annab EKI ühendsõnastik 'viisakusvestluse'. „Eestlased aga ei seosta selle sõnaga nähtust, mida me tahtsime uurida,“ ütleb Tartu Ülikooli üldkeeleteaduse professor Renate Pajusalu. 

Koos läänemeresoome keelte ja keeletüpoloogia kaasprofessor Miina Norvikuga otsis Pajusalu Eesti esimeses omataolises uurimuses vastust küsimustele, mis on eestlaste jaoks small talk ja kuidas seda siinmail peetakse. Töö põhines keeleliste elulugude kogumise tarbeks tehtud intervjuudel 33 eesti inimesega, kelle vanus varieerus üheksandast 73. eluaastani. 

„Meid üllatas, et nad ei mõtestanud small talk'i kui viisakuse küsimust. Viisakuse-alases teaduskirjanduses on ju vaikuse täitmine tihti mainitud kui viisakas suhtluspraktika. Pigem mõeldi, et „mul on seal olukorras paha“,“ meenutab Pajusalu.

Poliitikast enam ei räägita

Oma uuringus mõtlesid Renate Pajusalu ja Miina Norvik small talk'i all vestlust, mille ainus eesmärk on inimeste vahel suhete loomine ja hoidmine. Sellest võib edasi areneda tõsisem vestlus, ent jutuajamise algtõuge pole ühine suhtlusülesanne või soov vestluspartneri kohta tingimata midagi teada saada.

„Küsisime kõigepealt: kuidas toimub Eestis see, mida inglise keeles nimetatakse small talk? Kõigil meie uuritavatel oli selle kohta arvamus, ka kõige noorematel. Sealt sai edasi minna,“ kirjeldab Pajusalu. Jätkuküsimused puudutasid võimalikke small talk'i olukordi, inimeste enesetunnet selles olukorras ning sobivaid ja sobimatuid jututeemasid.

„Meie ette antud tüüpnäide oli, et kohtud pooltuttava inimesega liftis või püstjala-vastuvõtul, aga inimesed laiendasid seda näitevalikut ise. See oli tore, et neil oli nii palju huvitavaid näiteid,“ märgib Norvik. Muu hulgas mainisid uuritavad ühistransporti, ooteruume, aga ka erinevaid üritusi, sh perekondlikke sündmusi nagu sünnipäevi, pulmi ja matuseid. Lähedastega small talk'i ei peetud. Pigem vesteldi sel moel (pool)tuttavaga, eriti kui inimene polnud vestluspartnerit ammu näinud.

Teatud olukordades oli inimeste meelest sobiv lihtsalt vaikida. „ „Kui lähed EMO-sse, siis pead seal neli tundi järjekorras istuma, eksole. Ei hakka kellegagi rääkima". Nii ütles 66-aastane mees,“ sedastab Pajusalu. Üks 57-aastane naine tõi aga näite: „kuuendale korrusele sõites vahepeatustega ei arenda pooltuttavaga sellist vestlust“. Kui võõra inimesega bussipeatuses oodates peeti samuti sobivaks koos vaikida, siis mitu tundi kestval üritusel püüti mõni jututeema leida.

„Tegime oma küsitluse 2020. aastal ja vaatasime, mis teemade üle arutatakse. Väga paljud ütlesid, et „varem poliitikast rääkisime, nüüd enam mitte“. Ühiskonna polariseerumine oli just sel ajal alanud,“ meenutab professor. Küll aga peeti läbivalt sobivaks jututeemaks ilma, midagi olukorraga seostuvat või naljatamist. Kuigi leidus ka neid, kes ilmast rääkimist sobivaks ei pidanud, mõni vastaja oli üsna teadlik, kuidas juttu käima saada. „Üks 16-aastane oli isegi nii nupukas, et pidas paremaks kohe hakata küsima küsimusi, millele ei saaks vastata ainult jah ja ei,“ toob Norvik välja.

Oma enesetunde kohta small talk'i olukorras vastasid umbes pooled intervjueeritavad. Neist vaid kolm leidsid, et selles olukorras pole midagi hullu. Seejuures on Norviku sõnul märkimisväärne, et kaks neist olid elanud vähemalt mõnda aega Ameerika Ühendriikides. Ülejäänud 12 inimese jaoks oli small talk mingil määral ebamugav. „Seal tuli meil skaala: „natuke ebamugav“, „veidi piinlik“ kuni „hull olukord“,“ loetleb kaasprofessor.

Viimaks mõjutas inimese small talk'iga seotud hoiakuid tema amet. Näiteks võis ministeeriumi töötaja olla saanud viisakusvestluse pidamise koolitust ja vestles vabalt töö juures poliitikast. „Üks juuksur aga rääkis, kuidas tal polegi muud varianti kui klientidega rääkida. Tema arvates on imelik inimesega füüsilises kontaktis olla ja vaikida,“ sedastab Pajusalu. 

Norviku sõnul oli juuksurist vastaja small talk'i pidamises ka piisavalt vilunud, et anda vihjeid, kuidas eri vanuses inimestega jutu peale saada. „Noortele läheb tema sõnul hullult peale kui teha mõni kompliment, näiteks jalanõude kohta,“ sõnab kaasprofessor. Keskealiste inimestega soovitas juuksur kommenteerida mõnd taustal kõlavat laulu või ilma, teha samuti kompliment ja rääkida kasvõi parkimiskohtadest.

„Ega me ju väga ei lobise“

Uuritavad mainisid autorite sõnul sageli jutukusega seotud rahvuslikke stereotüüpe. „Väga paljud kasutasid üldistavaid väiteid stiilis „meie eestlastena ei räägi väga palju“,“ osutab Renate Pajusalu. Miina Norviku sõnul võis inimene esmalt öelda midagi enda kohta ja laiendada öeldut siis kõigile eestlastele: „Näiteks, et „eestlased ei oska väga seda vestlust niimoodi käima panna“ või „me oleme üldse sellised omaettehoidjad rohkem, et ega me ju väga ei lobise“.“

Pajusalu sõnul ei saa teaduslikult lähenedes öelda, et ühes keeles kehtib üks suhtlusnorm, sest erinevad inimesed suhtlevad väga erinevalt. „Varieeruvus inimeste vahel on palju suurem kui varieeruvus keelte vahel, aga inimestel ikkagi on need stereotüübid,“ tõdeb ta. 

Näiteks räägitakse rahvusvaheliselt stereotüüpidest nagu vaikne soomlane ja vaikne norrakas. Pajusalu sõnul on kirjutatud artikkel, kus väidetakse, et vaikne soomlane on üks selgemaid teaduslike müüte, sest seda pole teaduslikult tõestatud. „Samas on tehtud uurimus Prantsusmaal elanud soomlaste ja Soomes elanud prantslastega. Sealt tuli välja, et prantslaste meelest on soomlased vaiksed ja endassetõmbunud,“ sedastab ta. Soomlased seevastu leidsid, et prantslased on liiga jutukad ja orienteeritud tühjale lobale. Nii et mingeid tõestusi professori sõnul ikkagi on.

„Eestlaste puhul tundub praegu, et me oleme vaiksed, aga see ei ole hea asi. Peaksime ebamugavates olukordades hakkama saama ja leidma võimaluse, kuidas rääkida,“ märgib Pajusalu uuritavate vastuste põhjal. Vaikuse talumist on tema sõnul peetud ameerikalikuks lähenemiseks ja vaiksed põhjarahvad võiksid selle loogika järgi vaikust nautida. „Meie intervjuudes oli näha, et eestlased ei naudi,“ ütleb ta.

Teisalt läksid uuritavate pinnapealsed vestlused Norviku sõnul ilmselt nii mõnigi kord luhta, sest small talk'i õnnestumist märgati kui midagi erandlikku. Kuna inimesed ise tundsid, et nad eriti small talk'i ei oska, ei pidanud nad ebaviisakaks, kui vestluspartner seda ei üritanud. „Kui teine oli jutukas ja viskas vabalt teemasid lauale, siis inimesed tundsid end hästi ja proovisid sõna sekka öelda,“ jätkab Norvik. Kui aga kokku sattusid kaks vaiksema loomuga inimest, võis olukord olla mõlema jaoks raske.

Kaasprofessori sõnul oli uurimus alles esimene pääsuke, kuid ainest edasisteks uuringuteks oleks. Näiteks eristusid tema jaoks huvipakkuvalt oma vastustes just kaks Ameerika kogemusega uuritavat. „Nemad mainisid teiste seas, et eestlased on läinud avatumaks. Sellega ajaga, mis nemad on kahe riigi vahel pendeldanud, on muutused toimunud,“ ütleb Norvik.

Artikkel ilmus teadusuudiste portaalis Novaator. Renate Pajusalu ja Miina Norvik avaldasid ingliskeelse artikli ajakirjas Journal of Politeness Research.