Üliõpilased aitavad sõjapõgenikel eesti keelt õppida
15. märtsil, Ukraina sõja 20. päeval, pöördus eesti ja üldkeeleteaduse instituut tudengite poole, leidmaks vabatahtlikke, kes oleksid valmis sõjapõgenikke eesti keele õppel toetama. „Nägime, et meil on ühelt poolt kompetents, millest võib keeleõppel abi olla, ja lisaks on paljudel üliõpilastel suur soov aidata. Seetõttu kutsusime osalema tudengeid kolmest üksusest, kus õpitakse keeleõpetajaks – eesti ja üldkeeleteaduse instituudist, maailma keelte ja kultuuride kolledžist ning haridusteaduste instituudist. Väga kiiresti registreerus 55 üliõpilast.“, sõnas aktsiooni eestvedaja Virve-Anneli Vihman. Rohkem vabatahtlikke esialgu programmi vastu ei võetud, kuna ei olnud teada, milliseks koolide vajadus vabatahtlike tugiisikute järele osutub.
Eesti ja üldkeeleteaduse instituut korraldas üliõpilaste ettevalmistamiseks koolitused. Lisaks teise keele õpetamise metoodikale hõlmas koolitus ka lapse arengu- ja traumapsühholoogia teemat, millest rääkis koolipsühholoog ja TÜ psühholoogia instituudi nooremlektor Ada Urm, ning ukraina keele ja kultuuri ülevaadet, mille andsid Ukrainast pärit keeleteaduse doktorant Anna Branets ja mordva keelte teadur Denys Teptiuk. Kõige enam tegelesid üliõpilased mängustatud teise keele õppega Mare Kitsniku eestvedamisel. Üliõpilased said üksteise peal proovida, kuidas võõra inimesega kontakti leida, ning millised põhitõed kehtivad, kui eesti keelt õpetada täiesti algajatele. Kitsniku sõnul on algajate keeleõpetajate hulgas levinud veaks liiga varajane grammatika õpetamine. „14 käände asemel tuleks alustada lihtsatest asjadest nagu enda nimi, numbrid, värvid ja peamised suhtlusolukorrad. Aga tudengite peaeesmärk polegi õpilastele eesti keelt selgeks õpetada, vaid olla neile heaks kaaslaseks ja sõbraks ning neile selle kaudu keelt tutvustada“.
9. mai seisuga on erinevates Tartu põhikoolides ja gümnaasiumides kokku 267 Ukraina last ja noort. Üliõpilasi on eri viisidel kaasanud nii üldhariduskoolid kui ka kutsekoolid, mõned vabatahtlikud annavad eratunde. Neli üliõpilast viivad Welcome Center’i ruumides läbi keeleringe täiskasvanutele, aidates leevendada linna kiirelt täitunud keelekursuste probleemi. Samuti pakuvad osa vabatahtlikest keeleringide ajal lastehoiu võimalust. Ukraina sõjapõgenike abistamisel on kokku rakendust leidnud umbes 20 vabatahtlikku. Need, kel pole veel õnnestunud koolidega ühiseid aegu leida, on jäänud ootama õppeaasta lõppu või alustavad koolides käimist sügisel.
Eesti ja soome-ugri keeleteaduse esimese aasta bakalaureusetudeng Aleksandr Petrov õpetas Tartu Forseliuse koolis kaheksat õpilast, kes üllatasid teda oma energilisuse ja positiivsusega. „Panin tähele, et pärast õpetamist möödus mul ülejäänud päev väga produktiivselt“, rääkis Aleksandr. Lisaks on Aleksandril olnud hea meel näha, et Ukraina lastel on juba kujunenud sõbrad, kellega koos ka kooliväliselt koos aega veedetakse. „Eesti lapsed väljendavad Ukraina kaaslaste suhtes hoolivust, on tähelepanelikud ja abivalmid. Lapsed kasutavad omavahel palju metalingvistlist suhtlust – keelebarjääri tõttu midagi tegemata ei jää“, rääkis Aleksandr.
Ka eesti ja soome-ugri keeleteaduse doktorant Polina Oskolskaia sõnul on väga oluline, et lastel tekiks side uue keskkonnaga, mis nende ümber on. Polina toetab eesti keele õpingutel nelja Tartu Descartes’i kooli 4.–8. klassi last – kaht tüdrukut ja kaht poissi – ning vältimaks tundlikke teemasid nagu „kodu“ ja „pere“, on Polina lastega rääkinud nende elust Tartus. „Ma tunnen, et see on aidanud luua lastel sideme uue keskkonnaga, mis nende ümber on“, lausus ta.
Esimese aasta saksa filoloogia üliõpilane Johanna Maria Randma on aga tugiisik 16–18-aastastele noortele, kes õpivad Tartu Rakenduslikus Kolledžis, samuti on ta üks täiskasvanute keeleringi läbiviijatest. Johanna Maria sõnul pakuvad need kaks kohta erinevaid väljakutseid, sest kolledžis on ta noortele rohkem tugiisik ja sõber, kuid keeleringis keskendutakse just keeleõppele.
Polina leiab, et ehkki need kaks kuud, mis suvevaheajani jäänud on, pole piisavad, et eesti keel selgeks õppida, on protsess olulisem kui lõpptulemus. „Laste edenemine teeb mind rõõmsaks ja laseb mõelda, et vähemalt mingid asjad maailmas on teel paremuse poole“, sõnas Polina. „See ettevõtmine on võimaldanud mul nii teisi aidata kui ka ennast arendada – kui ülikool võimaldab sellises programmis osaleda, siis tuleb sellest kahe käega haarata“, lisas Johanna Maria. Neile, kes sel kevadel programmist kõrvale jäid, kuid sooviksid ka Ukraina sõjapõgenike keeleõppe toetamisel oma panuse anda, avaneb selleks võimalus sügisel.
