Ilona Tragel ja Helen Hint: TI-hüpe üle õpetajate

TI-hüppe edu sõltub esmajoones sellest, kui hästi suudetakse plaanitavatesse tegevustesse kaasata õpetajad, kuna lõpuks peavad just nemad õpilastele vajaliku hüppelaua pakkuma, ja õpetajate õpetajad, sest nemad peavad õpetajad muudatuseks ette valmistama. Loe Ilona Trageli ja Helen Hindi Novaatoris ilmunud artiklit.

Oleme nädal aega elanud teadmisega, et Eesti koolides hakkab toimuma TI-hüpe ning vaid mõne kuu pärast saavad Eesti koolinoored ja õpetajad juurdepääsu maailma juhtivatele tehisintellekti õpirakendustele ning vajalikud oskused nende targaks kasutamiseks õppetöös.

Praegu on aga õpetajad ning ülikoolides õpetajakoolitusega tegelejad jäetud kõrvaltvaataja rolli ega tea midagi selle kohta, kuidas hakkab see mastaapne muudatus nende igapäevatööd mõjutama. Konkreetset plaani ei paista hetkel olevat ka programmi algatajatel, ehkki programm peaks algama juba poole aasta pärast.

Üllad eesmärgid ja tegelik koolielu

TI-hüppe kodulehel saab tutvuda programmi inspireeriva, kuid enamjaolt veel üldsõnalise kirjeldusega, milles tõusevad märksõnadena esile näiteks õpilaste võimestamine, personaliseeritud õppimine, õpetajate töö optimeerimine ning majanduslik ja innovaatiline kasv.

Paistab, et programmi eesmärgid on püstitatud ennekõike tööturu vajadustest ning majanduslikest teguritest lähtuvalt. Selge praktilise suuna ja ambitsioonikate eesmärkide olemasolu on küll tervitatav, kuid iga päev hariduse vallas tegutsejaid paneb see mõtlema, kuidas on seda kõike võimalik päriselt saavutada.

Programmil on eesmärk muuta TI-l põhinev õppevara kättesaadavaks 2025. aasta esimeseks koolipäevaks 20 000 gümnasistile ja nende 3 000 õpetajale, kes on selleks ajaks läbinud ka vastavad koolitused. See tähtaeg saabub vähem kui poole aasta pärast.

Kõik, kes on Eesti hariduselu korraldusega kokku puutunud, saavad aru, et päris nii kiiresti sellised protsessid ei käi. Näiteks e-eksamitele üleminekuks on ettevalmistusi tehtud juba alates 2017. aastast ning see protsess on olnud osalistele pigem stressirohke tatsumine mitte efektne hüpe. Praegu liigutakse vähehaaval sinnapoole, et põhikooli lõpueksamid eesti ja inglise keeles oleksid alates 2027. aastast (loodetavasti) digitaalsed. Kuna tegemist on muutusega, mis mõjutab tuhandeid õpilasi ja õpetajaid, on igati mõistetav, et sellele eelneb põhjalik katsetuste faas.

Riskid võimaluste kõrval

TI-hüpe on Eesti noorte tulevikule suurema mõjuga kui lihtsalt arvutis eksami või lõpukirjandi kirjutamine. Ometi on põhjust olla ettevaatlik. Kui digitaalsed eksamid ja testid on ka mujal maailmas levinud ning võimaldavad meil teistest eeskuju võtta ja nende kogemustest õppida, siis TI süstemaatilist kasutamist üldharidussüsteemis ei ole teadaolevalt siiani ükski riik proovinud.

Praegu ei ole seotud huvirühmadel ka piisavalt informatsiooni selle kohta, millise tehisintellekti TI-hüpe kooli viib, kuigi OpenAI juba väidab, et kasutama hakatakse nende rakendust. Pole ilmselt vaja rõhutada, et TI iseenesest ei ole haridustehnoloogia – see ei ole mõeldud hariduse eesmärkide saavutamiseks. Need tööriistad ei ole tehnoloogilised abimehed nagu Moodle või Stuudium, mida õpetaja ja õpilane saavad oma sisuga täita.

TI tööriistad pakuvad enda sisu. Paraku ei saa ei õpilased ega õpetajad kontrollida selle sisu. Kui mõelda näiteks Deepseeki avalikustamisel kerkinud muredele seoses tsensuuri ja andmekaitse riskidega ning laiemalt praeguse maailmakorralduse ebastabiilsusele, siis paistavad TI-ga seotud ohud Eesti haridussüsteemis täiesti reaalsed ning vajavad enne TI-hüppe programmi käivitamist hoolikat läbimõtlemist.

Fookus hariduse sisule

Tehnilistest küsimustest veel olulisem on hariduse sisu puudutavad kaalutlused. Lisaks juba kõlanud kommentaaridele programmi sisulisest mõttekusest ning sellega seotud eetilistest probleemidest ja võimalikust negatiivsest mõjust õpilaste arengule, torkab veel ühe murekohana silma õpetajate kavandatav roll TI-hüppes.

Olles ise koolitanud nii alustavaid õpetajaid kui ka tegevõpetajaid, teame hästi, et igasuguse õppe sisu ja meetodeid puudutavate uuenduste klassiuruumi jõudmine on pikaajaline protsess. Paljudel õpetajatel on juba igapäevatöö kogemuse põhjal välja kujunenud oma harjumused ja tõekspidamised, mis neid (ja nende õpilasi) hästi teenivad. Vähem kui poole aastaga 3 000 õpetaja välja koolitamine, st nende harjumuste muutmine tundub pehmelt öeldes ulmeline eesmärk.

Sealjuures ei saa need plaanitavad koolitused keskenduda (esmajoones) konkreetsete rakenduste tehnilistele aspektidele, mis rakenduseti erinevad ja pidevalt täienevad, vaid peavad õpetajatele andma laiema arusaama TI tööpõhimõtetest ning sellega kaasnevatest võimalustest ja ohtudest.

TI kasutamine õppetöös ei ole ainult tehniline võimalus, mis nõuab muudatusi pelgalt õppeprotsessi ülesehituses nagu paistab haridusministri kommentaaridest, vaid eeldab ka õppe-eesmärkide ning õppekavade kooskõlastamist TI-hüppega. Küsimus ei ole ju selles, et õpetajad peavad lihtsalt õppima TI-d kasutama, vaid peab tekkima selgus, millised on need TI-pädevuse komponendid, mida tuleb õpilastes õppe käigus arendada.

Rohkem aega õpetajatele

Hariduse sisu muutumise vajadus tuli selgelt välja ka Heiki Raudla artiklist, mis kajastab Eesti ja Soome haridusministrite ühisavaldust TI rollist haridusvaldkonnas: TI kasutuselevõtt lähendab üldharidust ülikoolile, üldhariduse sisuks muutub üha enam kriitilise mõtlemise ja küsimuste esitamise oskuse arendamine, et suudaksime luua olemasolevast teadmisest uut.

Kui kriitilise mõtlemise halvenemisest räägitakse juba TI-d kasutavate teadlaste ja spetsialistide puhul, siis kümnenda klassi õpilane ei ole veel paljudel teemadel jõudnud sellesse etappi, et tal oleks, millega TI väljundit kriitiliselt võrrelda.

Kõige selle valguses tõstatub ka alatine probleem õpetaja töökoormusega: kui õpetaja peab olema vähemalt ühe aine ekspert, arendama oskuslikult ja koostöiselt õpilaste üldpädevusi, lähtuma kaasava hariduse põhimõtetest, tundma mitmekeelse- ja kultuurilise klassiruumi haldamise võtteid, olema samal ajal psühholoogi, sotsiaaltöötaja, abiõpetaja, vahel ka sõbra ja lapsevanema eest, siis kas me tõesti saame temalt nõuda nüüd ka kuue kuuga TI-pädevuse saavutamist?

Tegelikult ei saa TI-pädevust kiirkorras omandada nagu on ka ministrite ühisavaldust käsitlevas artiklis välja toodud: selleks peab õpetajal olema praegusest teistsugune ettevalmistus, tal peab olema ka teadustöö kogemus ning võimekus arutelu käigus õppijate kriitilist mõtlemist juhtida ja järeldusteni suunata.

Mitte kõige kiiremini ja esimesena, vaid kõige paremini

Me ei soovi nende kitsaskohtade väljatoomisega kuidagi TI-hüppe olulisust vähendada või TI kasutamisele vastanduda. Vastupidi, tervitame seda, et riik on niivõrd olulises küsimuses julgelt initsiatiivi haaranud ning peame vajalikuks panustada selle õnnestumisse.

Ilmselgelt on TI kasulikkust paljudes valdkondades nt programmeerimisel või turunduses juba ilmekalt tõestatud. Kuigi kiirelt areneva TI-ga sammu pidamiseks on hariduses vaja lähiajal ette võtta laiapõhjalisi reforme, ei saa haridussüsteem toimida nagu Silicon Valley või Wall Street, kus muudatuste suunda määrab äri.

Eesti gümnaasiumihariduse eesmärk ei ole tagada üksnes riigi majanduslikku edu, vaid ette valmistada kodanikke, kes toimivad isiksusena erinevates eluvaldkondades: partnerina isiklikus elus, oma kultuuri kandja ja edendajana, tööturul erinevates ametites ja rollides ning oma ühiskonna ja looduskeskkonna jätkusuutlikkuse eest vastutava kodanikuna.

Ükski põhimõtteline muudatus hariduselus ei saa juhtuda ilma õpetajate ning nende õpetajate osaluseta. Peame väga oluliseks ka seda, et antaks rohkem aega kohanemiseks ja testimiseks. Ainult nii on võimalik tagada, et TI-hüppest ei saaks TI-haip (inglise k hype) ehk hüppelaud millekski muuks kui tarkuseks ning kellelegi teisele kui Eesti õpilasele.