Kas murded ja murrakud on unustatud või elujõulised?

Eesti ja soome-ugri keeleteaduse üliõpilane Britt-Kathleen Mere kirjutab Postimehe Ypsilonis eesti keele murretest ja muuhulgas selgitab, kuidas teha vahet, kas tegemist on keele, murde või hoopiski murrakuga.

Britt-Kathleen kirjutab, et ehkki võru keelel läheb paremini kui enamikul teistel eesti piirkondlikel keelekujudel, siis arenguruumi on veelgi. Näiteks ei tunnusta riik võru keelt eraldiseisva keelena, enamasti räägitakse sellest kui murdest. "Võibki öelda, et murre saab keelestaatuse siis, kui tal on kõnelejaskond, kes oma keelt justnimelt keeleks nimetavad, ning kui riik seda soosib," kirjutab Britt-Kathleen.

Küsimusele, et milleks meile üldse murdekeeli vaja, vastab Britt-Kathleen järgmiselt: "Eesti keel ei oleks eesti keel, kui temas ei peituks niivõrd rohkelt murrakuid. Nad toovad meie keelde mitmekesisust ja erilisust. Murrakud annavad murdealadele ka paikkondliku eripära, mis tänapäeval eriti ettevõtluses ja turisminduses ihaldusväärne on, ning eristavad üht eestlast teisest elukoha või päritolu järgi. See on kui salakeel, mida ühe küla, valla, kihelkonna rahvas omavahel rääkida saab ja loob seeläbi kogukonnatunde."

Loe lähemalt Postimees Ypsilonist.