Eesti kirjakeelt hakkasid ideoloogilistel põhjustel arendama sakslased

Kui tänavu tähistatakse Eestis 500 aasta möödumist esimese eestikeelse raamatu ilmumisest, siis aastal 1935 tähistati 400 aasta möödumist. Terasem ja kiirem arvutaja võib leida, et midagi on selles arvutusloogikas valesti. Tartu Ülikooli eesti keele kaasprofessor Külli Habicht selgitas, et matemaatika ei klapi, sest ajalugu uurides võib varasem teadmine muutuda ning teadaolev ajalugu võib pikeneda. Just niimoodi on vahepeal kümme aastat juurde tulnud.

Aastal 1929 leidis Eestimaa Kirjanduse Ühingu raamatukoguhoidja Hellmuth Weiss esimese osaliselt säilinud trükiteose fragmendid ühe teise raamatu kaane täitematerjali hulgast. See oli 1535. aastal Wittenbergis välja antud eesti- ja alamsaksakeelne luterlik usuõpetuse käsiraamat ehk Wanradti ja Koelli katekismus. Too raamat köideti arvatavasti 1540. aastal Tallinnas. Säilinud lehtede hulgas on lõpulehekülg, millel on andmed trükkija ning trükkimiskoha ja -aja kohta. Raamatu autorsuse andmed leiab Tallinna rae kohtuotsuste raamatu 17. juuli 1537 sissekandest.

See oli Habichti sõnul toona väga suur leid, sest kuni selle ajani tähistati Eesti raamatu algust 17. sajandist paikneva daatumiga 1632. Leiu tulemusena sai 1935. aastal tähistada 400 aasta möödumist esimesest eestikeelsest trükist.

Aastal 1958 ehk mõnikümmend aastat pärast Eesti raamatu 400. aastapäeva tähistamist, leidsid ajaloolased aga vanu dokumente, mis varasema teadmise ümber lükkasid. Tuli välja, et 1525. aastal arestiti katoliiklikus Lübeckis vaat raamatutega. See sisaldas saksakeelseid ning liivi, läti ja eesti rahvakeeles missaraamatuid. Habicht usub, et ilmselt taheti raamatud saata üle mere Riiga.

„Kogu vaat arestiti, vaadati hoolikalt läbi ning tollased Lübecki katoliiklikud kirikutegelased leidsid, et seal leiduvad saksakeelsed materjalid olid luterlik ketserlik mõte, mis tuleb hävitada. Saksakeelne osa sellest saadetisest sai kindlasti hävitamiskäsu,“ selgitas ta.

Ülevaatajad tegid sinna juurde märke, et osa tekste olid segased ning nende jaoks ilmselt tõlgendamatud või loetamatud. Mis neist sai, pole teada tänapäevani. „Ei ole kadunud lootus, et äkki kuskilt võib veel midagi päevavalgele tulla,“ lausus ta.

„Ajalugu võib muutuda. See on positiivne, kuidas ka tänapäeval säilib lootus, et võib-olla tuleb veel Euroopa arhiividest või kes teab, äkki isegi Eestistki, veel välja midagi sellist, mis võiks meie raamatulugu või trükiste ajalugu pikendada,“ rääkis ta.

Seega märgib eestikeelse raamatu algust praegu Lübecki toomdekaani Johannes Brandese ladinakeelse protokolliraamatu 1525. aasta 8. novembri sissekanne vahejuhtumi kohta vaadiga.

Laula, laula, pappi

Esimene eestikeelne kirjasõnas jäädvustatud lause pärineb praeguse levinud arusaama järgi 13. sajandist. Täpsemalt aastast 1215 ning see on talletatud Henriku Liivimaa Kroonikas. Tegu on pilkehüüdega: „Laula, laula, pappi!“. Iroonilise lausega mõnitati kirikuõpetajat, keda saarlased parasjagu piinasid ning väidetavalt hiljem tapritega teise ilma saatsid. Ehk siis see lause ei olnud mõeldud heatahtliku ärgitusena, nagu praegu võiks seda mõista, vaid mõnitava pilkelausena.

Kroonikast leiab teisegi lause, mille kohta uurijad on arvanud, et tegemist on liivikeelse lausega: „maga magamas“. Habichti sõnul on sellelgi irooniline kõla ning tähendab, et jää siia igaveseks ehk tapetuna.

Sakslased andsid suure panuse

Eesti kirjakeele arengusse andsid suure panuse sakslased, kelle eestvedamisel hakati arendama eesti kirjakeelt. 16. sajandil jõudis Eestimaa pinnale luterlus. Õpetus eeldas, et jumalasõna peab jõudma kohalike rahvasteni nende emakeeles. See ajendas haritlasi ja misjonäre, kes saabusid siia ususõnumit edasi andma, tegelema ka tõlketööga. Esimesed eestikeelsed tekstid on tõlkelised tekstid, mida eestlased ise ei loonud. Toonane maarahvas ei mõistnud tol ajal veel lugeda ega kirjutada.

„Polnud haridusvõrgustikku, kust kohalikud oleksid saanud teadmist, kuidas keelt kirja panna. See, mis on suuline keel ja mis kirjalik, on kaks väga erinevat fenomeni. Keele kirjapanek eeldab ühtset süsteemi ja kokkuleppeid ning seda kokkuleplust arendasid siinmail saksa haritlased. Nende seas oli ka rootslasi ning hiljem mõningaid soomlasi. Põhiliselt olid ikkagi sakslased need suured nimed, kes on jätnud kirjakeele arendamise algusaega oma suure jälje,“ lausus Külli Habicht.

Keelt arendasid peamiselt Saksamaal sündinud, seal hariduse saanud ja siinmaile misjonitööd tegema tulnud pastorid, kes õppisid ära kohaliku keele ning seda Habichti sõnul väga korralikult. Seejärel asusid nad tõlketööle. Seega sai eesti kirjakeele arendamine alguse praktilisest ja luterlikust ideoloogiast inimesi jumala sõna poole juhatada.

Kohalik suur sündmus

Umbes sada aastat hiljem, aastal 1739 jõuti ka esimese eestikeelse tervikpiibli väljaandmiseni. „See oli väga suur sündmus, mida ei saa kuidagimoodi alahinnata. See manifesteeris kogu kirjakeele ja näitas, kuidas selle kohaliku rahva kirjakeel on võimeline andma edasi väga keerukat sisu, mida piibel on,“ lausus Habicht.

Piiblitõlkeuurija Kristiina Ross ja tema töörühm on esimese piibliga põhjalikult tegelenud ning peavad toonase piibli keelt väga heal tasemel keelekujuks. „Eesti keel arenes 18. sajandi esimesel poolel välja nii kaugele, et selline tähtteos sai ilmuda. See ärgitas ka kohalikke rohkem lugema,“ sõnas Habicht.

Aastatel 1730–1740 hakkas levima Eesti vennastekogudusliikumine, mis tõi inimesi jumala sõnale lähemale. „See taotlus, et inimesed ise loevad piiblist seda sõnumit oma emakeeles, oli väga innustav,“ selgitas ta.

Esimest piiblit trükiti 6015 eksemplari, mida oli selle aja kohta väga palju. Võrdlusena trükiti 19. sajandil „Kalevipoja“ rahvaväljaannet ainult tuhat eksemplari. „See ei ole võibolla kõige pädevam võrdlus, aga siiski võrdlus. Piibel oli siiski väljaanne, mis levis rahva hulgas ning just tänu vennastekoguduse liikumisele oli kirjasõna tol ajal väga populaarne. Inimesed ikkagi pürgisid ise sinnapoole, et osata piiblisõnumeid lugeda ning lugema õppimise innustus sai usutekstide kaudu toetust,“ ütles ta.

Järk-järgult hakkasid eestlased ise baltisakslaste asemel oma kirjakeelt arendama. See juhtus 19. sajandi teisel poolel. Sajandi alguses andsid oma panuse suurkujud nagu Otto Wilhelm Masing ja Kristjan Jaak Peterson, kes uurisid oma rahvakeelt ning toetasid keele arendamist. Masing andis välja Maarahva nädalalehe.

Konkreetset maamärki kujutab Habichti sõnul Eesti Kirjameeste Seltsi asutamine 1872. aastal Viljandis, mil eesti keele korraldamine ja eestikeelsete raamatute teadlik väljaandmine läks puhtalt eesti haritlaste kätte. Seltsi asutamise eestvedajaks saab pidada Carl Robert Jakobsoni, kelle arvates oli kirjastuslik ettevõte Eestis vajalik.

Habichti sõnul on oluline verstapost ka grammatika arendamine. Eesti grammatikakirjanduse rajajaks peetakse Tallinnas sündinud mõjukat balti-saksa pastorit Heinrich Stahli. Tema keeleõpetus ilmus 1637. aastal, mis ajaks oli eesti keelt trükisõnas loetud ning kasutatud juba ligi sada aastat. Sama väga mõjukas kirikutegelane andis välja mahukaid käsi- ja koduraamatuid.

Tulised arutelud

Kui praegu tekitab keel palju tuliseid arutelusid, ei ole selles iseenesest midagi uut. Vaieldi juba 19. sajandil. Habichti sõnul oli see kõige suurem vaidluste aeg üldse. Toona oli keeleline variantsus Eestis väga suur, sest välja polnud kujunenud ühte ja kindlat ühist kirjutatud keelt ega mingit standardit.

Peale selle oli Eestis kõrvuti arenenud kaks kirjakeelt: põhja-eesti ja lõuna-eesti kirjakeel. Mõlemad variandid olid veel 19. sajandil olemas, kuigi lõunaeesti kirjakeel oli juba siis viletsamas seisus ning pigem kirikukeele staatuses ehk tal ei olnud erinevaid funktsioone nii laialt kui põhjaeesti kirjakeelel.

„1830ndatel oli väga elav ja ärev vaidlus selle üle, mitut kirjakeelt on üldse vaja, kas on vaja mõlemat säilitada või oleks kasulik nad ühte sulandada või siis võtta üks või teine. Arutelu all oli mitmeid variante,“ rääkis Habicht.

Tulemusteni toona veel ei jõutud, küll leiti rahvusliku liikumise ajal 1860ndatel, et vaja oleks üht ja ühist kirjakeelt, mis oleks murreteülene. „Mida aga see üks ja ühine keel sisaldama peaks, missugused on need vormid ning kuidas need kirja panna – see oli arutelude küsimus,“ sõnas ta.

Selle kõige üle arutati veel ka järgmise sajandi alguses. 20. sajandi jooksul jõuti lõpuks selleni, et peaks välja valima ühe keelevariandi ning selle juurde jääma, isegi kui tegelik rahvakeelne kasutus seal taustal oli väga mitmekesine ja sugugi mitte ühtne.

Artikkel ilmus teadusuudiste portaalis Novaator.