Tiina Paet kaitseb doktoritööd „Võõrainese kinnistumine eesti keeles: keelekorralduslik ja leksikograafiline vaade“
31. oktoobril 2023 kell 14.15 kaitseb Tiina Paet eesti keele erialal doktoritööd „Võõrainese kinnistumine eesti keeles: keelekorralduslik ja leksikograafiline vaade“ („Fixation of loanwords and foreign words in Estonian from the point of view of standardization and lexicography“).
Juhendajad:
emeriitprofessor Urmas Sutrop (Tartu Ülikool)
dr Peeter Päll (Eesti Keele Instituut)
Oponent:
dr Pirkko Nuolijärvi (Kodumaa keelte keskus, Soome)
Kokkuvõte
Rahva keel ja ajalugu on omavahel seotud: sõnade laenamise kaudu ka nende rahvaste ajalooga, kellega oleme keeleliselt kokku puutunud. Sõnavara on keele kõige muutlikum osa, sest ühiskonna muutused kajastuvad kõige ehedamalt sõnavaras, teis(t)e keel(t)e mõju on tavaliselt kõige märgatavam sõnalaenudes. Siinse leksikoloogiaalase väitekirja uurimisobjekt on eesti keele võõrainese (tsitaatsõnade ja võõrsõnade) kasutamisega seonduv. Väitekirja eesmärk on näidata, mis soodustab võõrsõnade kirjakuju muutumist ja mis seda takistab, ning luua raamistik võõrainese käsitlemisele üldkeele sõnaraamatuis. Praktiline eesmärk on pakkuda eesti keelekorraldusele uuendatud põhimõtteid keelde tuleva võõrainese käsitlemiseks, eeskätt leksikograafilisel esitamisel Eesti Keele Instituudi (EKI) ühendsõnastiku (ÜS) ja 2025. aastal ilmuva ÕSi tarvis. Leksikograafiline esitus tähendab sõnavaraüksuste igakülgset kirjeldamist, mis hõlmab nii sõna vormi, sisu kui ka kasutamist.
Asjaolu, et nüüdisaegseid sõnaraamatuid koostatakse veebis, tähendab ühtlasi selle protsessi avalikkust ja sellega kaasnevaid küsimusi. See kõik on kaasa toonud vajaduse uuendada ja sõnastada keelekorralduse põhimõtteid, seal hulgas võõrainese kohanemisega seonduvaid, nt seda, kust jookseb piir aktsepteeritava rööpvormi ja ortograafiavea vahel, kuidas käsitleda rööpseid kirjakujusid ja keelereeglitele mittevastavaid vormistusviise (nt tsitaatsõnade puhul), levinud mugandhääldusi, käändtüüpide segunemist, sõnatähenduste muutumist jms.
Tänapäeva leksikograafias ja keelekorralduses lähtutakse küll järjest enam kasutuspõhisusest (nt keeletoimkonna otsustes) ja teadusliku uurimise tulemustest (muudatused ÜSis ja ÕSis 2025), ent seni pole piisavalt uuritud, kuidas normingud toimivad ja millised normingud ei tööta. Siinne väitekiri on osa sellesuunalisest uurimistööst. Peamine uurimismaterjal pärineb sõnastikest (eeskätt võõr- ja õigekeelsussõnastikest) ja sõnastike andmebaasidest, taustamaterjal EKI keelenõu andmebaasist. Väitekirjas on vaadeldud võõrsõnade kirjakuju muutumist saja aasta jooksul ja lähtutud kasutuspõhisest lähenemisviisist. Väitekirja tulemused näitavad, et see, kust läheb piir rööpvormi ja kirjavea vahel, on suuresti tunnetuslik ja kokkuleppeline. Ühest piiri aktsepteeritava keelemuutuse ja õigekirjavea vahel on raske kehtestada, ent kui kasutus näitab paljude keelekasutajate sagedast nö eksimist ühe vormi kasuks, siis on sellel põhjus, mis väärib uurimist. Uurimuse põhjal olen pakkunud hindamisaluse, millele võiks sõnaraamatutöös toetuda: kui norminguvastast varianti on võrreldes normingukohasega kogukasutuses vähemalt 20%, on alust kaaluda rööpvormi aktsepteerimist.
Võõrsõnade kirjakuju muutumise olulisemad aspektid on lähtekeel (selle struktuur), laenu kuju lähtekeeles ja vahenduskeeles, laenamise situatsioon ning keelekorraldusotsused. Eesti keel on kõige ulatuslikumalt olnud kontaktis saksa ja vene keelega, suurem osa laentüvevarast on jõudnud eesti keelde saksa keele kaudu. Praegune dominantkeel on inglise keel, mille vahendusel toimub nn taaslaenamine, samuti on see peamine uuslaenude allikas. Väitekirjas olen jõudnud järeldusele, et üldkeele sõnaraamatus, nagu EKI ühendsõnastikus, saab deskriptiivseid ja preskriptiivseid infoüksusi põimida, lisades selgituse või soovituse ajaloo.
Kaitsmist saab jälgida ka Zoomis https://ut-ee.zoom.us/j/98182121961?pwd=RWRGWHIvR2Rabldaa1Q0Sy8vZWR3dz09
Kohtumise ID: 981 8212 1961
Pääsukood: 349793
