Lydia Risberg kaitses doktoritöö „Sõnatähendused ja sõnaraamat. Kasutuspõhine sisend eesti keelekorraldusele”

10. mail kl 14.15 kaitses Lydia Risberg doktoritöö „Sõnatähendused ja sõnaraamat. Kasutuspõhine sisend eesti keelekorraldusele” („The meanings of words and the dictionary. The impact of the usage-based approach on Estonian language planning“).

Juhendajad:
kaasprofessor Külli Habicht, Tartu Ülikool
Margit Langemets, Eesti Keele Instituut

Oponent:
professor Pirkko Nuolijärvi, Kodumaa Keelte Keskus (Soome)

Kokkuvõte:
Doktoritöö käsitleb sõnatähenduste normimise problemaatikat eesti keelekorralduses. Teoreetiline raamistik on kasutuspõhine lingvistika ja meetod korpusanalüüs. Uurimus keskendub üldkeelele. Doktoritöösse on kaasatud ka verbirektsioonide uurimus, sest selle keelekihi normimises ilmnes sarnaseid lähtekohti ja meetodeid sõnatähenduste normimisega. Eesmärk on süstemaatiliselt uurida sõnatähenduste normimise traditsiooni eesti keelekorralduses ning analüüsida sõnaraamatu võimalusi keelekasutajale sõnatähenduste kohta suuniseid anda. Uurimuse praktiline eesmärk on pakkuda tuge EKI ühendsõnastiku ja 2025. aastal ilmuva õigekeelsussõnaraamatu (ÕS) koostamiseks.

Sõnatähenduste normimise traditsiooni alguseks saab pidada 1925. aastal ilmunud „Eesti õigekeelsuse-sõnaraamatu” (EÕS) I köidet. Empiiriliste keeleandmete, keelekorralduslike suunamiste põhjuste ning nende tulemuslikkuse analüüs kasutuspõhise lingvistika teoreetilises raamistikus näitas, et kui sajand tagasi oli ühiskeele loomise ja eestikeelse terminoloogia arendamise eesmärgil sõnatähenduste kindlam piiritlemine ehk põhjendatud, siis tänapäeval ei ole senised põhjused enam põhjendatud alus üldkeele sõnade tähendusi suunata. Näiteks on keelekontaktid ja keeltevahelised analoogiaseosed loomulik keelekasutuse osa ning ka metonüümiline ja metafoorne tähendusülekanne on keelekasutuses tavapärane.

Keelekorralduse seisukohad tuginesid 20. sajandil autoriteetide sõnastatud ideaalidele, nagu (range) süsteemitaotlus ja otstarbekohasus, ning otsuseid mõjutasid standardkeele ideoloogia ja purism. 1980. aastal võttis vabariiklik õigekeelsuskomisjon seisukoha, et sõnatähendusi ei ole vajalik ega võimalik normida. Samas ühiskonda laiemalt sellest ei teavitatud. Tänapäevase teaduspõhise keelekorralduse üks peamisi eesmärke on, et normingud vastaksid keelekasutuse sisemisele normile ning et soovitused oleksid ajakohased ega oleks praeguse keelekasutusega vastuolus. Keelekasutajale jagatakse keeleteaduslikele uurimustele tuginevaid selgitusi, et ta saaks teha oma konteksti sobivaid informeeritud valikuid. Doktoritöö põhiline tulemus on teoreetiliste käsitluste toel põhimõtte kinnistamine eesti keelekorralduse jaoks: üldkeele sõnade tähendusi ei normita ega suunata soovituste teel.

Kaitsmist saab vaadata Zoomis: https://ut-ee.zoom.us/j/98707694272?pwd=aVRaNThYZ3VWWkZtVmhoRm9RdXVEdz09 (kohtumise ID: 987 0769 4272, pääsukood: 584294).