Keelesõprus ühendab erineva emakeelega tudengeid

Kohtusime keelesõbra programmi avaüritusel, tutvumisõhtul ülikooli kohvikus, kus õhkkond oli vaba ja mõnus. Märkasime teineteist kohe. Esmapilgul panime mõlemad tähele teineteise välimust, kuna riietusime üsna erksalt ja mõnes mõttes ebatavaliselt. Samuti oli tunda üksteise energiat. Me oleme sarnased oma sõbralikkuse, avatuse, empaatiavõime, kuulamis- ja vestlusoskuse poolest. Seetõttu ei olnud meil omavahel suhtlemise alustamisega mingeid probleeme. 

Kohe pärast kohvikus kohtumist läksime Tartu peale jalutama ja veetsime aega Lene juures. Meil õnnestus üksteist rohkem tundma õppida ja planeerisime juba järgmisi kohtumisi. Mõistsime, et kohtumisi tuleb kindlasti jätkata, kuid me ei tundnud end survestatuna. Saime kenasti ajad kokku lepitud ning nende kahe kuu jooksul jõudsime koos külastada paljusid kohti ja üritusi. Külastasime botaanikaaeda, Eesti Rahva Muuseumi, nägime Setomaad ja õppisime tundma teistsugust kultuuri, käisime pärimusõhtul, külastasime kunstimuuseumi ja mänguasjamuuseumi, käisime bingoõhtutel, ööbisime üksteise juures ning veetsime aega ka lihtsalt kodus olles, kus vestlesime teetassi taga igasugustel teemadel. Need kaks kuud möödusid väga mitmekesiselt. Omaette ettevõtmine oli ööbimiste korraldamine. Me valmistasime koos õhtusööke, tegime teed, sõime maiustusi, panime filmi käima ja lihtsalt vestlesime öö läbi erinevatel teemadel. On äärmiselt meeldiv leida kaaslane, kellega saab end vabalt ja kaitstult tunda ning keda usaldad ja tead, et ta ei kritiseeri ega hinda, vaid mõistab ja toetab. Hommikuti ärkasime üles, sõime koos hommikust, valmistusime õppimiseks ja läksime koos ülikooli. Need on tõesti meeldivad mälestused! Iga meie kohtumine oli täis positiivseid emotsioone. Õppisime koos alati midagi uut ja huvitavat, kuulasime teineteise arvamusi ning muidugi harjutas Veronika eesti keelt. 

Keelesõbra programm aitas kindlasti kaasa eesti keele õppimisele, isegi võiks öelda, et suurendas Veronika  enesekindlust keele valdamisel. Pole saladus, et keelt õpitakse paremini ja kiiremini, kui viibida inimeste keskkonnas, kes selles keeles räägivad. Suhtlesime igapäevaselt sõnumite vahendusel ja isegi kui Lene läks nädalaks Saksamaale, rääkisime iga päev telefonitsi. Võisime rääkida pool tundi või isegi kaks tundi, alati oli millestki rääkida! 

Oli väga raske hüvasti jätta, sest nende kahe kuu jooksul saime headeks sõpradeks. Kuid me ei muretse distantsi pärast, hoiame ühendust sõnumite vahendusel ja kindlasti kohtume veel! Keelesõpruse programm on tõepoolest suurepärane võimalus mitte ainult oma eesti keele oskuse parandamiseks, vaid ka uue sõbra leidmiseks! 

Autorid: Veronika Babich ja Lene Tiinas

Keelesõbra programm alustab ka tänavu, loe rohkem siit. Keelesõbraks saab kandideerida 1. detsembrini.