Keelekorraldusest 20. sajandi alguses ja nõukogude perioodil

Ajakirja Keel ja Kirjandus 2022. aasta viimases numbris kirjutasid eesti keele lektor Helen Plado ja emeriitdotsent Reet Kasik eesti keelekorraldusest vastavalt 20. sajandi alguskümnenditel ning nõukogude perioodil.

Eesti keele ühtlustamiseks asuti tööd tegema juba 20. sajandi algul, kuid erilise tõuke andis selleks Eesti iseseisvumine 1918. aastal ning sellega kaasnenud eesti keele riigikeele staatusesse tõusmine. Nagu tänapäevalgi, leidus ka siis erinevaid arvamusi, mis suunas keelt peaks arendama ning millistest põhimõtetest keelekorralduses lähtuma. 20. sajandi esimestel kümnenditel keelekorralduses domineerinud suunad võib tinglikult jagada neljaks:

• Keeleuuenduslik suund ehk "keele vohamise ajastu" - esindaja Johannes Aavik;
• Keelekorralduslik suund ehk "range reeglipärasuse ajastu" - esindaja Johannes Voldemar Veski;
• Demokraatlik suund ehk "demokraatliku keelevoolu süvenemise aeg" - esindaja Andrus Saareste;
• Keele loomulikku arengut pooldav suund - esindajad Jaan Jõgever ja Kaarel Leetberg.

Helen Plado uuris, kuidas erinevad keelekorraldussuunad käsitlesid tegelikku keelekasutust ehk rahvakeelsust, näiteks murdesõnade kirjakeelde võtmist. Millised need seisukohad täpsemalt olid, saab lugeda tema artiklist ajakirjast Keel ja Kirjandus.

Pärast Eestis nõukogude okupatsiooni kehtestamist hakkasid totalitaarsed tingimused arusaadavalt kehtima siinses keelekorralduses: sõnaraamatutest eemaldati režiimile ebasobivad sõnad, kehtestatud reeglid ja normid olid kohustuslikud ning nende järgmist kontrollisid ideoloogiliselt "sobivad" ametnikud. Reet Kasiku sõnul hakkas range ideoloogiline kontroll leevenema 1970. aastate algusest, kui esile tõusis uus keelekorraldajate põlvkond, kes pidasid õigemaks jagada käskude ja reeglite asemel soovitusi ning õpetusi. Ühtlasi hakati eristama lähenemist oskuskeelele kui rangemaid norme nõudvale süsteemile ja üld- ehk loomulikule keelele, mida keelekasutajad rakendavad paindlikult. Nõukogude perioodi keelekorraldusest saab täpsemalt lugeda Reet Kasiku artiklist ajakirjas Keel ja Kirjandus.