Vana kirjakeele uurimissuuna all koostatakse eesti vana kirjakeele tekstide korpust, kus on materjali alates 13. sajandist, Henriku Liivimaa kroonika eestikeelsetest lausetest kuni 19. sajandi lõpu eesti autorite ilukirjandusloominguni. Korpuse koostamiseks ja märgendamiseks on loodud originaaltarkvara. Korpuse põhjal uuritakse fonoloogilisi, morfoloogilisi, morfosüntaktilisi ja pragmaatilisi nähtusi. Uurimistöö fookuses on kirjakeeles peegelduv sõnavara areng. Diakroonilistes grammatikauurimustes käsitletakse keele varieerumist ja muutumist, sh grammatiseerumist ja pragmatiseerumist. Nähtustest on huvi keskmes olnud kaassõnade ja infinitiivikonstruktsioonide kujunemine ning partiklikasutus, sh küsipartiklite kujunemine.
Ajaloolise sotsiolingvistika raamistikus on käsitletud eesti kirjakeele kasutust eri perioodidel, nt saksamõjulise vahekeele ja 19. sajandi sulandkeele etapil.
Uurimustes on keskendutud põhjaeesti keelele, vähem on käsitlusi lõunaeesti keele kohta. Sarnases ajaloolises olukorras kujunenud keeltest võetakse arvesse peamiselt soome keele, ent ka läti, liivi ja sorbi keele andmeid.
Vanade tekstide kohta on avaldatud allikapublikatsioone, mahukaid sõnastikke ja teadusartikleid.
Külli Habicht on eesti keele kaasprofessor, kelle põhilised uurimisvaldkonnad on morfosüntaks, muute- ja tuletusmorfoloogia, leksikoloogia ja vana kirjakeel. Ta on tegelenud ka pragmaatika ja diskursuse teemadega ning vana kirjakeele perioode mõtestava ajaloolise sotsiolingvistikaga. Tema uurimused on lähtunud funktsionaalsest kasutuspõhisest teooriast. Muu hulgas on ta uurinud kaassõnade ja modaalkonstruktsioonide grammatiseerumist, diskursusepartiklite pragmatiseerumist ja kirjakeele sõnavara diakroonilist arengut. Praegu on ta seotud vana kirjakeele digisõnastiku koostamise ja pragmaatiliste üksuste registripõhise uurimise projektidega. Helle Metslangi juhitud pragmaatika projektirühma kaudu (PRG341) osaleb ta ka Eesti-uuringute tippkeskuse töös. Ta on eesti keele sõnamuutmise tervikkäsitluse, nelja vana kirjakeele sõnastiku ning gümnaasiumiõpiku "Keel ja ühiskond" kaasautor. Külli on kuulunud eesti keele riigieksami töörühma ning löönud aastaid kaasa emakeeleolümpiaadi korraldamisel.
Külli Prillop on eesti fonoloogia teadur. Tema esimene töö Tartu Ülikoolis oli vanade eestikeelsete tekstide märgendustarkvara loomine (vt https://vakk.ut.ee/). Vana kirjakeele sõnavara ja grammatika ongi tema kõige südamelähedasem uurimisala. Aja jooksul on sellest välja kasvanud huvi tegeleda üldisemalt eesti keele ajaloo ning eesti väldete fonoloogiaga. Külli on kolme 17. sajandi tekstide põhjal koostatud sõnastiku kaasautor ja sarjas "Eesti keele varamu" 2020. aastal ilmunud tervikkäsitluse "Eesti keele ajalugu" esimene autor. Ta on välja töötanud ka universaalse fonoloogiliste protsesside ja paranduste teooria. Praegu paneb ta kokku vana kirjakeele sõnastikku (vt https://sisu.ut.ee/vaks). Vahelduseks teadustööle koostab Külli lingvistikaolümpiaadi jm keelevõistluste ülesandeid.
Liina Pärismaa on eesti keele doktorant ja nooremteadur. Oma doktoritöös keskendub ta eri morfosüntaktiliste nähtuste varieerumisele 17.–18. sajandi põhjaeesti kirjakeele tekstides. Liina peamised teaduslikud huvid on eesti vanem kirjakeel, morfosüntaks ning keele varieerumine ja muutumine. Ta osaleb Helle Metslangi juhitud subjektiivsuse ja intersubjektiivsuse keelelist väljendamist uurivas projektis (PRG341) ning koostab sõnaartikleid vana kirjakeele sõnastiku tarbeks.
Kadri Muischnek on arvutilingvistika kaasprofessor. Tema teaduslike huvide keskmes on süntaktiline analüüs arvutilingvistikas: süntaktiliselt märgendatud korpused ehk puudepangad ning automaatsed süntaksianalüsaatorid ehk parserid. Samuti tegeleb ta vana kirjakeele automaatanalüüsi probleemide ja tekstide žanrilise klassifitseerimisega. Varem on Kadri tegelenud eesti keele püsiühenditega, millest ta kirjutas ka oma doktoritöö ja mille juurde loodab ta veel kunagi tagasi pöörduda.
Siim Orasmaa on arvutilingvistika lektor. Ta arendab eestikeelsete tekstide automaatanalüüsimiseks mõeldud teeki EstNLTK ning õpetab programmeerimise ja tekstitöötlusega seotud aineid. Viimase aja keskne uurimisvaldkond on keeletöötlusvahendite kohandamine vana kirjakeele analüüsimiseks. Varem on Siim tegelenud ka eestikeelsete tekstide ajasemantika ja sündmusanalüüsiga, mille kohta kaitses 2017. aastal doktoritöö.
