Vana kirjakeele uurimissuuna all koostatakse eesti vana kirjakeele tekstide korpust, kus on materjali alates 13. sajandist, Henriku Liivimaa kroonika eestikeelsetest lausetest kuni 19. sajandi lõpu eesti autorite ilukirjandusloominguni. Korpuse koostamiseks ja märgendamiseks on loodud originaaltarkvara. Korpuse põhjal uuritakse fonoloogilisi, morfoloogilisi, morfosüntaktilisi ja pragmaatilisi nähtusi. Uurimistöö fookuses on kirjakeeles peegelduv sõnavara areng. Diakroonilistes grammatikauurimustes käsitletakse keele varieerumist ja muutumist, sh grammatiseerumist ja pragmatiseerumist. Nähtustest on huvi keskmes olnud kaassõnade ja infinitiivikonstruktsioonide kujunemine ning partiklikasutus, sh küsipartiklite kujunemine.
Ajaloolise sotsiolingvistika raamistikus on käsitletud eesti kirjakeele kasutust eri perioodidel, nt saksamõjulise vahekeele ja 19. sajandi sulandkeele etapil.
Uurimustes on keskendutud põhjaeesti keelele, vähem on käsitlusi lõunaeesti keele kohta. Sarnases ajaloolises olukorras kujunenud keeltest võetakse arvesse peamiselt soome keele, ent ka läti, liivi ja sorbi keele andmeid.
Vanade tekstide kohta on avaldatud allikapublikatsioone, mahukaid sõnastikke ja teadusartikleid.