Keskendutakse eesti keele lähimatele sugulaskeeltele, mille hulgas on erilisel kohal vadja ja liivi keel, kuna neid on kunagi räägitud ka praeguse Eesti alal. Nii liivi kui ka vadja keelt uuritakse ka nende keelte arendamise ja õpetamise vajadusi arvestades, tehes selleks ülevaateid nende hääldusest, vormistikust ja sõnavarast ning koostades nende alusel õppematerjale. Liivi ja vadja keele kõrval uuritakse võrdlevalt teisigi väiksema kõnelejaskonnaga läänemeresoome keeli, nagu isuri, vepsa ja karjala keelt. Tähtis uurimissuund on ka soome keel, eriti soome ja eesti keele kontaktid, seda nii ajaloolisi keele- ja murdekontakte kui ka keelte tüpoloogilisi võrdlusi silmas pidades.