Psühholingvistika uurib seda, kuidas inimesed mõistavad ja produtseerivad reaalajas keelt ning kuidas on keel mälus ja meeles talletunud. Muu hulgas uuritakse meie instituudis seda, kuidas saavad lapsed ja täiskasvanud aru häälikute, sõnade ja lausete struktuurist ja tähendusest ning kuidas loovad nad uusi sõnavorme ja lauseid olemasolevate teadmiste baasil. Täpsemalt tegeletakse meil näiteks sellega, kuidas emakeele ja eesti keelt teise keelena kõnelejad tajuvad väldet, kuidas lapsed ja täiskasvanud tulevad toime eesti keele rikkaliku käändesüsteemiga ning ka selles leiduva mitmetähenduslikkusega. Selle uurimiseks kasutame nii keelekorpuse analüüsi kui ka katselisi meetodeid. Näiteks mõõdame katseisikute reaktsiooniaegu, silmaliigutusi ja ajuaktiivsust keele rääkimisel, lugemisel ja kuulamisel ning esitame lastele mängulisi ülesandeid, mille käigus nad loovad lauseid ja sõnavorme, mis annavad meile ligipääsu nende keeleteadmistele.
Virve Vihman on psühholingvistika kaasprofessor, kes uurib keele omandamist ja eesti keele struktuuri kasutuspõhiselt, funktsionaalse lingvistika lähtenurgast. Teadustöös on ta käsitlenud üks- ja kakskeelsete laste grammatika omandamist, teismeliste keelekasutust ja kõnelejate keelevalikuid, kasutades korpusandmeid ja katsemeetodeid. Ta juhib Eesti teismeliste suulise ja netikeelekorpuse koostamise projekti ning õpetab magistriõppekavas kakskeelsuse, keeleomandamise ja psühholingvistika aineid.
Pärtel Lippus on eesti foneetika kaasprofessor. Tema uurimisvaldkond on eesti keele prosoodia. Peamiselt on ta uurinud eesti vältesüsteemi, aga ka mõningaid rõhu, intonatsiooni (üllatusküsimused) ning kõne sotsiofoneetilise varieerumise küsimusi (kärisevat häält). Samuti on ta osalenud teiste soome-ugri keelte sõnaprosoodia uurimustes. Pärtel õpetab kursuseid foneetikast ja Praatist, statistikast ja R-ist. Ta on eesti ja soome-ugri keeleteaduse ajakirja toimetaja. Ta juhib eesti keele spontaanse kõne foneetilise korpuse koostamist ja osaleb eesti murrete ja sugulaskeelte arhiivi arendamises.
Kaidi Lõo on psühholingvistika teadur. Tema uurimisvaldkond on leksikaalne töötlus, mis tegeleb keele produtseerimise ja keelest arusaamisega sõna tasemel ning uurib seda, kuidas on sõnad mentaalses leksikonis talletunud. Täpsemalt huvitab Kaidit, kuidas sõnade struktuur ja kasutus keeletöötlust mõjutavad. Oma töös kasutab ta katselisi meetodeid (nt reaktsiooniaja- ja silmaseirekatsed) ning statistilist modelleerimist. Praegu huvitab teda eriti suuline keel. Lisaks viib Kaidi läbi eksperimentaalsete meetodite seminari, aitab korraldada TÜlingu loengusarja ning on kaasatud rahvusvahelisse mitmekeelse silmaseirekorpuse projekti MECO.
Mari Aigro on üldkeeleteaduse doktorant ja nooremteadur, kelle eriala on morfosüntaks. Mari kvantitatiivsele korpusuuringule ja katsemeetoditele tuginev doktoritöö keskendub morfosüntaktilisele variatsioonile verbide argumendistruktuuris, täpsemalt eesti verbide kohakäändes argumentidele. Lisaks doktoritööle tegutseb Mari kahes projektis. Neist esimene on Virve Vihmani kaasjuhitud rahvusvaheline projekt "Feast and famine: Confronting overabundance and defectivity in language", mille raames uurib mari üleküllust ja vaegust eesti keele inflektsioonilises morfoloogias. Koos Mariann Proosiga juhib Mari ka projekti "Eestikeelsete sõnade abstraktsus ja konkreetsus", mille käigus kogutakse eestikeelsetele lemmadele abstraktsushinnanguid. Samuti kaaskorraldab ta TÜlingu loengusarja ja katsemeetodite seminari.
Adele Vaks on üldkeeleteaduse doktorant, keda huvitavad esmajoones kakskeelsuse ja keel(t)e omandamise teemad. Doktoritöös uurib ta seda, kuidas oma keeli omandavad eesti-norra kakskeelsed lapsed ning millist mõju avaldavad laste keelekasutusele keelesisend ja keelte vastasmõju. Lisaks osaleb Virve Vihmani ja Marika Padriku juhitud projektis, mille eesmärk on luua kakskeelsete laste keeleliste oskuste hindamisvahendid, mis sobivad kasutamiseks just Eestis.