Magistritöö: eesti keel ja kirjandus on ajas lahku kasvanud

Gümnaasiumis õpetab eesti keelt ja kirjandust reeglina sama õpetaja. Samas on kaks ainet ajas üha enam lahku kasvanud ja eeldavad õpetajalt pidevat uute õppematerjalide loomist, kirjutab Novaator. Tartu Ülikooli magistritöö osutab, et õpetajaks õppijal võiks olla võimalus omandada soovi korral eriala vaid ühes kahest ainest.

„Kui inimene tahab praegu saada eesti keele ja kirjanduse õpetajaks, astub ta sisse kas Tallinna või Tartu Ülikooli sellenimelisele erialale. Ta õpib magistrantuuris kaks aastat ja peaks siis olema valmis minema kooli tööle,“ ütleb Tartu Ülikoolis (TÜ) hiljuti magistritöö kaitsnud Adeele Tafenau. Gümnaasiumiastmes on ette nähtud eesti keelt emakeelena kuus ja kirjandust viis kursust, mida tavaliselt annab sama õpetaja.

Oma magistritöös huvitas Tafenaud, kas gümnaasiumiastme eesti keele ja kirjanduse õpetajad ise eelistaksid õpetada mõlemat või ainult ühte ainet. Samuti huvitasid teda õpetajate seisukohtade põhjendused. Selleks intervjueeris ta üheksat erinevas vanuses õpetajat. Osa neist oli töötanud õpetajana aastaid või aastakümneid, teised õppisid alles ülikoolis. „Juba nende üheksa seast viis ütles, et nad õpetaksid hea meelega ainult ühte ainet, kuigi nad praegu õpetavad mõlemat,“ märgib Tafenau.

„See on minu aine“

Magistritööd juhendanud TÜ keeleteadlikkuse ja eesti keele õppe professori Ilona Trageli sõnul on tegelik pilt Eesti koolides kirju: leidub nii üksikuid puht eesti keele või kirjanduse õpetajaid kui ka neid, kes õpetavad lisaks mingit muud ainet. Seda kirjusust peegeldas ka Adeele Tafenau valim, kus üks uuritav õpetas eesti keelt ja midagi muud ning kolm uuritavat eesti keelt, kirjandust ja veel midagi.

Samas nähtus intervjuudest, et õpetajad ise eelistaksid piirduda vaid ühe ainega. „Kui juba üheksast viis tahaks õpetada ühte ainet, on see ehk märk, et neid võib olla palju rohkem,“ arutleb Tafenau. Trageli sõnul olid seejuures töös kõnekad uuritud õpetajate põhjendused, miks eelistaksid nad just üht või teist ainet. „Isegi nii väikese valimi pealt olid argumentatsioonimustrid sarnased,“ osutab ta.

Õpetajad, kes eelistaksid õpetada ühte ainet, tõid Tafenau sõnul välja, et nad tunnevadki ennast ühe aine õpetajana. Näiteks ütles üks õpetaja, et eesti keele tundi andma minnes tunneb ta end halvasti, sest ta ei pruugi tunda seda ainet nii hästi, kui oleks vaja. Samas tundis ta, et just kirjandus on tema aine.

Teine õpetaja kasutas aga sõnastusi: „Mina tunnistan, et minu süda ja hing ja keha ja kõik kuuluvad puhtalt keelele.“ ning „Kui äge oleks see, kui õpetaja õpetaks seda, milles õpetaja ennast tugevamalt tunneb.“ Tafenau sõnul on viimases põhjenduses oma iva sees. „See aitaks ka õpilastel ainet palju paremini vastu võtta, kui õpetajal seda andes silm särab ja tuju on hea,“ arutleb ta.

Neli õpetajat üheksast eelistasid õpetada mõlemat ainet, nagu praegune ettekujutlus ette näeb. Tafenau sõnul oli nende hinnangul töö niimoodi vaheldusrikkam ja kahte ainet lihtne omavahel lõimida. Siinkohal vääriks tema sõnul edasist uurimist, kuidas see lõiming ühe õpetaja töös täpsemalt välja näeb. „Nad tõid ka näiteks välja, et riigieksamiks valmistudes teevad nad kirjanduse tundides ka eesti keelt, s.t treenivad eksamiks,“ lisab Tragel.

Palju lisatööd nii enne kui ka pärast tundi

Aine-eelistusest olenemata nõustusid kõik Adeele Tafenau uuritud õpetajad, et nende töökoormus on väga suur ja mõnel juhul põletab neid läbi. „Õpetajad ütlesid, et vaheajad tihti kuluvad sellele, et jõuda oma asjadega lihtsalt järje peale ja kõik kirjalikud tööd ära kontrollida,“ selgitab värske magister. Sellega seoses ütles üks väiksema kooli õpetaja, et ei kujutaks ette, kuidas toime tulla 25 õpilasega klassis. Tafenau nendib, et suurtes koolides näeb aga kuni 40-pealisi klasse.

„Õpetajad ütlesidki, et nad tahaksid teha palju rohkem kirjalikke ülesandeid, aga nad ei tee neid. Nad ei taha anda pealiskaudset tagasisidet,“ jätkab ta. Ilona Trageli sõnul tuleb siin taaskord esile õppeainete olemuslik erinevus. Kui matemaatikas peab terve klass saama lõpuks sama vastuse, siis keele- ja kirjandustunnis käib töö pikemate tekstidega. „Kui õpilased kirjutavad arutleva teksti, võib õpetaja saada hindamiseks 40 erinevat arvamust. Ta peaks igale õpilasele sisuliselt põhjendama, miks nende arutluskäik pädeb või ei päde,“ kirjeldab professor.

Intervjuudes tuli töökoormusega seoses välja teinegi õpetajate murekoht. Mitte ühegi uuritud õpetaja hinnangul polnud tal olemas sobivaid õppematerjale, millega piltlikult öeldes, õpik kaenlas, otse tundi minna. „Keel ja kirjandus on ju pidevalt arenemas – sa pead sellega kaasas käima. Õpikud ei uuene nii tihti, nii et peadki kogu aeg leidma artikleid, ülesandeid, uusi raamatuid ja filme ehk materjale ise koostama ja muutma,“ loetleb Tafenau. Seevastu loodusainetes omandatavad faktid ja loodusseadused pigem ajas ei muutu.

Tragel nõustub, et kui kinno jõuab „Tõe ja õiguse“ filmiversioon, ei saa kirjanduse õpetaja teha nägu, et seda pole olemas. Keele poole pealt ei saa tema sõnul enam üle ega ümber suurte keelemudelite rakendustest ehk ka 400-sõnalise kirjandi kirjutamine kodutööna peab käima teisiti kui varem või ära jääma. „Kõik see on tulnud ajaga juurde ja vedanud neid kahte ainet mingis mõttes eri suundades,“ tõdeb ta.

Keel ja kirjandus on ajalooliselt olnud koos filoloogia valdkonnas, kuid juba alates 20. sajandi algusest algas nende teadusharude areng eri suundades. „Sel ajal see n-ö lahutus juba algas, aga kool on olnud konservatiivne ja ülikool ka mingil põhjusel,“ arutleb Tragel.

Rohkem valikuvabadust

Oma uurimusele konteksti loomiseks võrdles Adeele Tafenau Tartu Ülikoolis kahte õppekava: eesti keele ja kirjanduse õpetaja ning loodusteaduste õpetaja oma. „Sealt selgus, et eesti keele ja kirjanduse õpetajal ei ole valikut: ta peab õppima mõlemat ainet,“ märgib värske magister. Seevastu loodusteaduste õpetajaks õppija valib keemia, füüsika, bioloogia ja geograafia seast ühe aine õppemooduli.

Eesti keele ja kirjanduse õpetaja õpib oma eriala aineid 30 ainepunkti mahus: keelt 15 EAP ja kirjandust 15 EAP jagu. „Loodusteaduses on seda 24 EAP-d ühe gümnaasiumi õppekavas oleva aine kohta. Seda ühte loodusteaduse ainet õpetab ta gümnaasiumis kolm kuni viis kursust,“ võrdleb Tafenau. Samas õpetab eesti keele ja kirjanduse õpetaja gümnaasiumis kokku 11 kursust.

Teistpidi arvutades tulid Tafenau sõnul käärid sisse selleski, kui põhjalikult üht või teist õpetajat tööks ette valmistatakse. „Arvutasime, mitme EAP eest valmistame eesti keele ja kirjanduse õpetajat ainealaselt ette ühte kursust õpetama ning mitme EAP eest loodusainete õpetajat ette valmistatakse. Seal tuleb mõnes kohas üle kahekordne vahe,“ osutab ta.

Intervjueeritud õpetajad soovitasid esiteks eesti keele ja kirjanduse õpetajate töö koolis ümber korraldada. „Ehk võiks mõelda niimoodi, et üks õpetaja õpetab ühte lendu, mis aitab juba vähendada tema töökoormust,“ sedastab ta mõlemat ainet õpetada soovivate õpetajate pakutud lahendusi. Nende sõnul võiks kasutada ka vähelevinud võimalust, kus üks õpetaja õpetab ühel aastal keelt ja teisel kirjandust.

Ilona Trageli sõnul ei pea olema kindlasti nii, et on võimalik õppida ainult ühte õppeainet nagu loodusteaduste õpetajad. Teisisõnu ei pea kaht eriala tingimata lahku lööma. Kindlasti peaks säilima võimalus mõlema aine õpetajaks õppida, ent tudengitel võiks olla valikuvabadus otsustada vaid ühe kasuks.

Ühest küljest on kahe aine õpetajaid ette valmistav õppekava praegu kokku pressitud ja värskeim teadus sinna hästi ei mahu. Teisest küljest aitaks uuendus kaudselt vähendada õpetajate läbipõlemist. „Me lihtsalt ootamegi neilt liiga palju. Samas süüdi pole mitte keegi: see paistab olevat ühiskondlik ootus ja võib-olla ka teatav mugavustsooni mõtlemine, et kõik on alati niimoodi olnud. Adeele magistritöö tulemuste põhjal näeme praegu veel selgemalt, et olukorda on vaja muuta,“ sõnab Tragel.

Adeele Tafenau kaitses magistritöö „Kas eesti keele ja kirjanduse õpetaja või eesti keele õpetaja ja kirjanduse õpetaja? Õpetajate seisukohad“ 6. juunil Tartu Ülikoolis.