Lugejad hindavad verbita ja küsimärgiga pealkirju kõrgelt

Pealkirjade koostamise kohta antakse kooliõpikutes aastakümneid samu soovitusi, millel puudub eesti keele kontekstis teaduslik alus, kirjutab Novaator. Tartu Ülikooli teadlaste esimene selleteemaline uurimus osutab, et lugejad eelistavad pigem lühikesi nimisõnadest koosnevaid pealkirju. Eriti juhendite päises peavad lugejad aga heaks küsimuse vormis pealkirju.

„Pealkiri on esimene kohtumine tekstiga, aga soovitused ütlevad, et selleni võiks jõuda kõige lõpus,“ ütleb Tartu Ülikooli keeleteadlikkuse ja eesti keele õppe professor Ilona Tragel. Õpikutest leiab veel terve rea soovitusi: näiteks, et hea pealkiri sisaldab alati verbi ehk tegusõna. Trageli hinnangul on sellistes soovitustes kindlasti palju õiget. Küll aga soovitused ise on antud kogemuse ja kõhutunde, mitte teaduslike uuringute pinnalt.

Nüüd valmis Tragelil ja kolleegidel eesti keele kohta esimene uurimus, mis vaatles eri tüüpi tekstide pealkirjastamise protsessi. Samuti huvitas töörühma, milliseid pealkirju hindavad lugejad heaks või halvaks.

Nad tegid kaks katset, kus osales kokku 80 tudengit. Seeläbi soovisid uurijad anda üliõpilastele ja abiturientidele eksamikirjandi ja uurimuste pealkirjastamiseks teaduspõhiseid soovitusi. „Kui kusagil on kirjas, et "hea pealkiri on kolmesõnaline ja informatiivne“, siis meie saame öelda oma tulemuse põhjal, et jah, nn hea lastejutu pealkiri on kolmesõnaline ja kujundliku keelekasutusega. Samas hea arvamusartikli pealkiri võib olla pikem ja guugeldatav,“ osutab Tragel.

Küsilause võidukäik

Uuringu esimese katse mõte oli näha, kuidas inimesed tekstidele pealkirju panevad. Selleks andsid teadlased 28 tudengile lugeda katkendeid kuuest tekstist: arvamusloost, teatest, lastejutust, eluloost, luuletusest ja õpetusest. Tudengid pidid kõik katkendid pealkirjastama ja oma valikuid kirjalikult põhjendama. „Vaatasime, kui erinevad või sarnased on samale tekstile pandud pealkirjad. Kas on midagi, mis kõigi keelekasutajate või vähemalt meie valimi seas esile kerkib?“ meenutab Ilona Tragel.

Teistest erines enim luuletuse pealkiri, mis oli kõige lühem: keskmiselt 2,2 sõna või 13,5 tähemärki pikk. Seevastu arvamusloo pealkirjas leidus keskmiselt kolm korda enam ehk ligi kuus sõna. Trageli sõnul võib mängida siin rolli luuletuse enda ülesehitus. „Luuletus on paljude omaduste poolest teistest tekstidest väga erinev, sealhulgas visuaalselt. Värsiread ise on lühikesed,“ põhjendab ta. Luuletuse järel oli pealkirja lühiduselt teisel kohal lastejutt ja kolmandal õpetus. „Arvamus ja teade said suhteliselt pika pealkirja, elulugu oli kusagil vahepeal,“ loetleb Tragel.

Sõnaliikidelt eelistasid katseisikud enim ehk pooltel juhtudel nimisõnafraasi. Näiteks said eri tüüpi tekstid pealkirjadeks „Punased saapad“, „Keele hukumäär arvudes“, „Koerte nõupidamine“, „Härra president“ ja „Väike laul“. Sageduselt teisele kohale jõudis 13 protsendiga küsilause, mida tarvitati enim õpetust ja arvamuslugu pealkirjastades.

Trageli sõnul pealkirjaõpetus küsimuse vormis pealkirju praegu ei soosi, pidades seda arutlust kitsendavaks. „Siit võiks väikese õpetussõna võtta, et tegelikult ei ole mõtet õpetustes küsilausega pealkirja tõrjuda. See oli ka lugejate seas kõrgelt hinnatud,“ tõdeb professor. Enim tarvitati küsilauset õpetuste ja arvamuslugude puhul. Näiteks pandi juhisele pealkiri „Kuidas kirjutada head müügikuulutust?“ ja Henn Saari „Keeleminutite“ loole „Kas eesti keel on mokas?“.

Ühesõnalisi pealkirju eelistasid katseisikud kokku 12 protsendil ja verbiga täislauseid 11 protsendil juhtudest. Muid pealkirjakujusid kasutasid tudengid vähem. Seejuures panid nad Trageli üllatuseks väga vähe mitmeosalisi pealkirju. Eriti kõnekas näide oli siinkohal õpetusele pandud pealkiri „Kuulutuse tegemise kunst: Kuidas luua tähelepanu köitev pealkiri“. „Kooloniga pealkirjad on teadusartiklitel väga tavalised ja me paneme neid järjest rohkem. Ometi katses neid ei pandud,“ arutleb ta.

Ise professor põhjust kooloniga pealkirja tõrjuda ei näe. „Ma ei tea ühtegi teist struktuuri, millega saaks nii palju ära öelda,“ märgib ta. Samas näitas töörühma teine uurimus, et kui usaldada valmis teksti pealkirjastamine ChatGPT juturobotile, eelistas masin valdavalt just mitmeosalisi pealkirju. „Loomingulisust polnud ja pealkirjad olid selgitavad. Inimene niimoodi ei tee, vaid võtab teksti kokku pigem,“ võrdleb Tragel.

Luuletuse pealkiri kõlagu hästi

Uuringu uue ainulaadse panusena sai töörühm analüüsida katses osalenud tudengite põhjendusi, miks nende pealkirjad just sellised said.

Näiteks põhjendasid nad õpetuste küsimusega pealkirjastamist teiste tekstidega võrreldes silmatorkavamalt enam lugeja perspektiivi võtmisega. Nad tõid välja, et lugeja peab saama aru, millest tekst on, ja et see peab olema kergesti otsitav. Arvamuslugudes võidi aga küsilauset eelistada osalt seetõttu, et tekstikatkendi esimeses lauses esitati küsimus: „Kas ta [eesti keel] tõesti on hukas või mokas või mis määral ta seda on?“.

Kõige enam põhjendasid tudengid aga Ilona Trageli sõnul oma valikuid tekstiliigiga. „Näiteks pani katseisik lastejutule pealkirja „Vaeste koerte vaene saatus“ ja siis ta põhjendab, et „Tegemist võiks olla muinasjutulaadse katkendiga, mistõttu võiks olla lubatud väike loomingulisus“,“ sedastab professor.

Veel lähtusid tudengid tekstikatkendis sisust, näiteks lastejutu pealkirjas „Koerte tee kontideni“. Samuti võidi kasutada viidet ehk hakata kinni mingist tekstis selgelt esile tulnud elemendist. Näiteks pani üks tudeng USA presidendi elulookatkendile pealkirjaks „Härra president“, sest see käis tekstist pidevalt läbi. Üsna sageli üritasid katseisikud veel asetada end pealkirja pannes teksti autori, aga ka lugeja kingadesse.

Luuletus kui kunstiline tekst hakkas Trageli sõnul taaskord silma isemoodi põhjendusega: luuletuse pealkiri pidi kõlama hästi. „Näiteks oli luuletuse pealkirja „Kandlepuu“ põhjendus, et „Valisin kõige luulelisema kõlaga pealkirja“. Siin selgelt tajutakse, et luuletus on midagi teistsugust kui näiteks juhis,“ märgib ta.

Verb ei pruugi olla ainuõige valik

Teine katse oli kaheosaline. Esimeses osas näidati veel 52-le tudengile nelja tekstikatkendit: juhist, jutustust, e-kirja ja uurimust. Neil tuli panna igale katkendile pealkiri ja seda põhjendada. Katse teises osas nägid tudengid esimeses katses teatele, luuletusele ja õpetusele pandud pealkirju: kuut pealkirja iga tekstikatke kohta. „Nüüd tuli neil järjestada teiste tekstide pealkirju põhimõtte alusel, milline pealkiri just sellele tekstikatkendile kõige rohkem sobiks. Mida nad nii-öelda ostaksid? Siis tuli neil ka seda hinnangut põhjendada,“ meenutab Ilona Tragel.

Tema sõnul eelistatud pealkirjade pikkused selles katses tekstiliigiti oluliselt ei erinenud ja keskmiselt pidasid katseisikud heaks 3,3 sõna pikkusi pealkirju. Sõnaliikide vaates panid nad veelgi sagedamini nimisõnafraasiga pealkirju. „Siin olid näiteks „Vastasseis rongisõidul“, „Kodulehe kolimine“ ja „Tööülesehituse käsitlemine juhendites“. Selliseid oli nüüd lausa 58 protsenti,“ toob professor välja.

Märksa vähem ehk 11 protsendil juhtudest kasutasid tudengid ühesõnalisi, üheksal protsendil juhtudest aga mitmeosalisi, näiteks kooloniga pealkirju. Soovitustes alatasa heaks peetud verbiga täislauseline pealkiri läks käiku harvem: vaid viiel protsendil juhtudest. Uurimuses osutus see ebapopulaarseks nii kirjutajate kui ka lugejate seas. Trageli sõnul võib verbiga pealkirja headus sestap olla müüt. „Siin võib olla selge erinevus, et näiteks ajakirjanduses verbiga pealkiri lihtsalt ongi parim. Mina samas arvan, et selle parimaks pidamise põhjendusi peaks uurima enne, kui kindlalt väita,“ arutleb ta.

Põhjendustest tuli ühtlasi välja, et pealkirja lauselisest ülesehitusest on olulisem asjakohasus ja sisuga vastavus. Kuna sisuga põhjendati mõlemas katses oma valikuid selgelt kõige rohkem, võiks töörühma arvates sisust lähtumist rõhutada ka peakirjasoovitustes.

Katse esimene osa näitas veel, et küsimusega pealkirju pidasid tudengid sobivaks just juhiste kontekstis. Näiteks panid nad juhisele pealkirjaks „Millal ja kuidas külmikut sulatada?“. Tragel nõustub, et tegu on konkreetse ja sisulise valikuga. Samuti kasutavad inimesed internetist juhiseid otsides sageli just sellist otsingusõnastust. Professori sõnul ei tohiks tõrjuda küsimusega pealkirju ka lõputöödest. „Riigieksami kirjandi soovitustes andsime juhise, et kui sa paned küsimuse pealkirjaks, siis vasta sellele oma tekstis. Nii sa ei peta oma lugejat,“ osutab ta.

Trageli sõnul oli teadlase seisukohast kõige põnevam lugeda katseisikute põhjendusi, miks nad üht või teist pealkirja heaks pidasid. Kõige rohkem lähtusid tudengid alati ja ülekaalukalt katkendi sisust. „See on tunnetuslikult ka väga loogiline. Lugejal on ootus, et pealkiri ei peta. Kui pealkiri on esimene kohtumine tekstiga, omamoodi lühikokkuvõte tekstist, võiks see vastata teksti sisule,“ põhjendab professor. Nii esimeses katses kui ka teise katse esimeses osas tuli põhjendusena välja samastumine sellega, millised on lugeja ootused teksti pealkirjale.

Trageli sõnul võiks igaüks pealkirja kirjutades mõelda, et see on justkui teksti visiitkaart. Küll sai uurimuse valguses selgemaks, kuidas seda visiitkaarti koostada. „Uurimuse väärtus on, et aastakümneid püsinud intuitsioonipõhised soovitused, millest suur osa kindlasti on õiged, said nüüd kas kinnitust või ümber lükatud andmepõhise lähenemisega,“ ütleb ta.

Eleriin Miilman, Nele Karolin Teiva, Marri-Mariska Tammepõld, Reena Roos, Liisa-Maria Komissarov, Laura Kiik ja Ilona Tragel kirjutavad oma uurimusest Eesti Rakenduslingvistika Ühingu aastaraamatus.