Laste keeleliigutuste peenmotoorika vajab aega arenemiseks

Tartu Ülikooli foneetika teadur Anton Malmi ja Lancasteri Ülikooli foneetika professor Claire Nance kirjutavad Novaatoris, et rääkima õppimine ja häälikute hääldamine on laste jaoks keerukas protsess. Kui täishäälikute hääldamine tuleb lihtsamalt, siis mõningate kaashäälikute hääldamine on raskem. Eesti teadlase osalusel valmiv uuring osutab, et keerukamat keeleasendit nõudvaid häälikud hakkabki laps moodustama vanemaks saades.

Kõne omandamine on laste jaoks vaimselt ja füsioloogiliselt väga keeruline protsess. Praegu on teadlastel väga vähe andmeid selle kohta, kuidas toimub laste keeleliigutuste peenmotoorika areng. Varasemad uurimused selles vallas on keskendunud vaid vähestele ja pigem suurtele Lääne-Euroopa keeltele. Nende põhjal on teada, et aja jooksul muutuvad kõne moodustamiseks tehtavad lihtsamad keeleliigutused keerulisemaks ning kõne muutub sujuvamaks ja kiiremaks.

Keeleliigutuste peenmotoorikal on oluline roll emakeele häälikusüsteemi omandamisel. Näiteks täishäälikute moodustamine on lastele lihtsam, sest nende hääldamisel ei ole keel kontaktis suulaega. Samas kaashäälikud, mille hääldamiseks on vaja teha keelega keerukamaid liigutusi omandatakse umbes viie-aastaselt või hiljem.

Keelelihas, mille ülesanne on teha keelt kumeraks ning pikaks ja laiaks, ei ole alla kuue-aastastel lastel veel hästi välja arenenud. See teeb neil mõningate häälikute hääldamise keerulisemaks. Ühtlasi on see põhjus, miks näiteks keeletipuga hääldatud r tuleb laste kõnesse hiljem.

Lihtne katse

Mina soovin paremini mõista laste keelelist arengut ning anda Eestis töötavatele logopeedidele ja haridustöötajatele uurimuslikke normatiivseid andmeid lapse kõne arengu tüüpiliste mustrite kohta. Selleks viin aastatel 2025–2027 läbi projekti nimega „Eesti laste palatalisatsiooni omandamise artikulatoorsed tunnused“. Tartu Ülikooli ja Lancasteri Ülikooli koostööprojektis kasutame häälikute hääldamise uurimiseks keeleteaduslike katsete jaoks kohandatud ultraheliseadet.

Sellest ajast peale, kui ultraheli hakati 1960. aastatel meditsiinis laialdasemalt kasutama, on seda kasutatud ka keeleteaduslikes uurimustes. Ultrahelisond, mida oma katses kasutame, ühendatakse sülearvutiga ning pannakse uuritavale lõua alla. Sond fikseeritakse omale kohale kerge plastikust kiivriga.

Keelepinna peegeldust vaadates saab näha liikumist keelejuurest kuni keeletipuni (Joonis 1). Kui tavaliselt nõuavad katsed pikka ettevalmistusperioodi ning seda, et katseisik oleks peaaegu liikumatu, siis ultraheli katse jaoks tuleb ettevalmistusi teha väga vähe. Oma lihtsuse tõttu sobib see meetod hästi laste häälduse uurimiseks.

Selleks et uurida, kuidas lapsed keerulisi häälikuid omandavad, on projekti uurimismaterjal kaashäälikud l, n, s, t. Viimaseid saab hääldada nii peenenduseta (nt tall-talle) kui ka palataliseeritult (nt tall-talli) (Vt allpool videod 1 ja 2).

Palatalisatsioon ehk peenendus viitab ladinakeelsele sõnale palatum, mis tähendab suulage. Palataliseerides kaashäälikuid l, n, t, s lisandub tavapärasele häälduskohale hammaste taga teine häälduskoht kõva suulae juures. Nende hääldamisel puudutab keel peaaegu korraga kahte kohta suus ning see eeldab lapselt keerukama peenmotoorika olemasolu. Seetõttu eeldame, et nende hääldamine on lastele keerulisem ja omandatakse hilisemas eas.

Keele kumeraks ajamine vajab aega

Käesoleva aasta alguses soovisime testida andmete kogumise protseduuri. Tahtsime ka üldiselt näha, kuidas lapsed reageerivad katsesituatsioonile, sest Eestis pole seni ultraheli veel empiirilistes keeleteaduslikes uurimustes kasutatud.

Katses osales neli nelja–viie-aastast ja neli kuue–seitsme-aastast eakohase arenguga Tartu last. Kontrollrühmas osales kaheksa täiskasvanut. Katse oli oma olemuselt väga lihtne: osalejad kuulsid kõlarist salvestatud sõna (nt nutt või palk) ning pidid seda ise kordama. Iga sõna kohta salvestasime mitu kordust, sest häälduses esineb tihti varieeruvust.

Vaadates ultraheliga kogutud keelte kontuure, leidsime, et palataliseeritud kaashäälikud on häälduslikult keerulisemad kui nende palataliseerimata vasted. Leidsime ka, et väiksemate laste keel oli palataliseerimisel vähem kumerdatud kui vanematel lastel. Vanuse kasvades, muutusid laste keeltega tehtavad liigutused rohkem täiskasvanute sarnasemaks.

Vastavalt ootustele, viitavad esmased tulemused sellele, et lapsed õpivad vanusega paremini kasutama oma keele peenmotoorikat. Peab aga nentima, et laste häälduses oli palju varieeruvust ja selleks, et teha lõplike järeldusi, on vaja koguda rohkem andmeid.

Suurem töö algab sügisel

Tänavu sügisel alustame Tartu koolides ja lasteaedades andmete täiemahulist kogumist. Plaanime salvestada 80-t eakohase arenguga eesti keelt emakeelena rääkivat last ja täiskasvanut. Täpsemalt tahame salvestada 20 kaupa nii kolme–nelja-, kuue-seitsme- kui ka 10–11-aastaseid lapsi ning kontrollrühmana 20 täiskasvanut.

Seni pole maailmas keeleteaduslikes katsetes ultraheliga nii suurt valimit veel kogutud. Laste keelte liigutusi uurides kaardistame arengut ka erinevates vanuserühmades ning võrdleme tulemusi täiskasvanutega. Katseandmete põhjal analüüsime keeleliigutuste keerukust, ajastust ja liigutuste järjepidevust vanuse kasvades.

Lisaks panusele teadusesse, annab meie projekt Eestis töötavatele logopeedidele ja haridustöötajatele uurimuslikke normatiivseid andmeid lapse kõne arengu tüüpiliste mustrite kohta. Projekti arenedes laeme jooksvalt üles ultraheli videoid ja tulemuste kirjeldusi projekti kodulehele.