Eesti ja üldkeeleteaduse instituut Humanitaarteaduste Aastakonverentsil

Kuidas Eesti meediakeel vahendab ühiskondlikku muutust LGBT teemadel aastatel 1995–2023? Perioodi alguses lõpetati homoseksuaalsuse käsitlemine kuriteona ja lõpus võeti Eestis vastu sooneutraalne perekonnaseadus, mis võimaldas samast soost inimestel abielluda. Korpuslingvistika ja kriitilise stilistika (Jeffries 2010) meetoditega analüüsin kolme sageli sünonüümsena kasutatava sõna – gei, homo ja homoseksuaal – kasutust. Kollokatsioonianalüüs näitab, et gei seostub üha enam inimõigustepõhise käsitlusega, homo kasutus on politiseerunud ja põimunud sisserändeteemalise vastandusega ning homoseksuaal on liikunud patologiseerivast keelekasutusest distantseeritud kategoriseerimisvahendiks. Kvalitatiivne analüüs näitab, et kuigi sõnade funktsioonid on nihkunud ja ühiskond liberaliseerunud, kujutatakse LGBT subjekte peamiselt institutsionaalse kontrolli objektidena. Allikad Jeffries, Lesley. 2010. Critical Stylistics: The Power of English. Basingstoke: Palgrave Macmillan.

Keel on üks vahenditest, mille abil ühiskond määrab, millised peaksid mehed ja naised olema. Näiteks, räägitakse tüdrukutele lapsepõlvest, et nad ei tohi ropendada, sest ropendamine on kole ja „ebanaiselik“. Samas, poistele keelatakse kaeblemine, sest kaeblevad ainult nõrgad ja „ebamehelikud“. Need normid kinnistuvad kõneharjumustes ja võivad jätkata elu täiskasvanute suulises suhtluses. Oma uurimuses, mis põhineb Eesti keele spontaanse kõne foneetilise korpuse materjalil, vaatasin, kas eesti keelt kõnelevate meeste ja naiste keelekasutus erineb ning kas need erinevused on kooskõlas teiste keelte puhul saadud tulemustega. Analüüs näitas, et meestega võrreldes naised kasutavad sagedamini sõnu ja grammatilisi konstruktsioone, mis on seotud isiklikuma ja viisakama stiiliga (nt mõned suhtluspartiklid või intensiivistajad). Saadud andmed võimaldavad näha, kuidas soolised normid kujundavad keelekasutust, ning tõstatavad uusi küsimusi, millele eesti keeleteadus peab veel vastuseid otsima.

Lingvistilise pragmaatika raames on viimase 50 aasta jooksul arenenud mitu põlvkonda (eba)viisakusteooriad. Nende eesmärgiks on kirjeldada suhtluspraktikate seda poolt, mis on seotud keelelise väljenduse valikutega seoses suhtlusolukorra ja suhtlejate sotsiaalse staatusega. Ettekandes vaatlen, kuidas nende teooriate valguses võib mõista inimeste arutlusi viisakuse üle. Uurimismaterjalina kasutan eelkõige koostöös Miina Norvikuga kogutud intervjuusid, milles eesti inimesed vastavad muu hulgas küsimustele teietamise, small talk’i ja mitmekeelse suhtluse viisakusvahendite kohta. Vaatlen, millistes kategooriates mõtestavad inimesed suhtluspraktikaid ja mida selle kaudu saab öelda sotsiaalsete suhete kohta. Samuti arutlen selle üle, kuidas selline analüüs võiks tulla kasuks konfliktide vähendamisel ja mitmekeelsete (ja mitmekultuuriliste) suhtlusolukordade sujuvamaks muutmisel.

Liikumine, teel olemine on üks inimese kõige igapäevasemaid kogemusi. Liikumise kaudu mõistame ka abstraktsemaid nähtusi, sündmusi. Mõistemetafooriteoorias on hästi tuntud mitmed liikumisega seotud metafoorid, nt elu on teekond, muutus on liikumine ja liikuva aja/liikuva vaatleja metafoorid. Meie eesmärk on anda ülevaade, milliseid liikumisverbe kasutatakse metafoorsetes väljendites ning millised on liikumismetafooride sihtvaldkonnad eesti keeles. Milliseid sarnasusi ja erinevusi esineb metafoorides sõltuvalt verbiga väljendatava liikumise suunast, kiirusest, liikumisviisist? Selleks oleme kogunud andmestiku 65 liikumisverbist, mille metafoorsust uurime. Esmased tulemused näitavad, et metafooridest võib ilmneda muuhulgas huvitavaid kultuurilisi tõekspidamisi: tähelepanu nõutamine on trügimine, edenemine pingereas on pingutust nõudev aeglane liikumine. Ettekandes anname ülevaate sagedasematest liikumisega seotud metafooridest eesti keeles.

Ettekande teoreetiline raamistik lähtub keeleteaduses tuntud keelemaastike suunast, mille raames uuritakse keelelisi sõnumeid avalikus ruumis. Avaliku ruumi mõiste muutus Eestis ja mujal maailmas seadusandlikus mõttes eriti oluliseks koroonapandeemia ajal, mil võimuorganid pidid reguleerima inimeste käitumist avalikus ruumis (Roose jt 2020). Seda tehti avaliku ruumi kasutajate tegevust suunavate siltidega. Kirjeldan ja analüüsin selliste avalike ruumide keelelisi sõnumeid, kus ruumisviibija heaolu on eriti tähtis: meditsiiniasutused ja haridusasutused. Ettekande andmestik pärineb autori valduses olevast Eesti avaliku ruumi siltide andmebaasist, kuhu alates 2022. aastast on kogutud üle 3600 sildi. Loon seose kohaloomega (kohandatud allikast Kent 2019) ning näitan, kuidas heaolu või -olematust sõnadega luuakse.

Tänapäeva maailmas on üha rohkem tegevusi liikunud füüsilisest keskkonnast digitaalsesse (nt lennupiletite ostmine), kus dialoogiline suhtlus ei toimu enam inimeste, vaid inimese ja süsteemi vahel – kasutaja ja digikeskkonna enda vahel. Kuigi digikeskkonnas on tähenduse loomisel oluline roll disainil selle laiemas tähenduses – nii väljanägemisel, loogikal, kui esitatava info struktuuril – toimub suur osa kommunikatsioonist jätkuvalt inimkeeles (enamjaolt teksti kujul). Sellele vaatamata on inimese ja arvuti vahelise suhtluse uurimisel olnud põhirõhk laiemalt inimese kognitsioonil ja selle seotusel kasutajamugavusega (nt mälu protsesside seos infoarhitektuuriga), keel on jäänud aga tahaplaanile. Siinses ettekandes anname ülevaate milliseid keele ja viusaalsete disainielementide kasutusmustreid leidub eestikeelsetes digikeskkondades ning kuidas kasutaja neid kasutusmustreid tajub. Millised mustrid on tähenduse edastamisel efektiivsed ning millised võivad aga mitmetimõistetavust tekitada.

Suurtel keelemudelitel põhinevate tehisintellekti (TI) rakenduste levik on tõstatanud akadeemilise kirjutamise kogukonnas küsimuse, kuidas mõtestavad praegused üliõpilased kirjutamisprotsessi ja millist tähendust omab TI kirjutamisel. Seega on oluline uurida, kuidas TI kasutamine või mittekasutamine suhestub üliõpilaste enda hinnangul nende kirjutamiskogemustega. Uurimuse eesmärk on võrrelda USA ja Eesti üliõpilaste hoiakuid ja praktikaid seoses TI kasutamisega akadeemilisel kirjutamisel. Kasutame Lonka jt (2014) kirjutamisprotsessi küsimustikku, millele oleme lisanud uue mõõtmena TI rolli teadmise loomisel ja töötlemisel. Lisaks küsitlusele korraldasime üliõpilastega intervjuud, et saada kvalitatiivne arusaam nende kirjutamiskogemusest. Tulemused võimaldavad hinnata, milliseid kirjutamishoiakuid TI rakenduste kasutus toetab või piirab, kuidas kirjutamisprotsessi kognitiivsed ja afektiivsed aspektid TI kasutusega seostuvad ja mil määral mõjutab üliõpilaste kogemusi kultuuriline taust.

Hoogu koguvat tehisintellekti (TI) ajajärku on nimetatud digiajaloo neljandaks laineks, mida iseloomustab enim inimtöö automatiseerimine tänu TI kasutusele (Tamm & Kruusmaa 2025: 6, 43). Kuigi TI on elutu süsteem (vt ELi määrust), jätavad selle eri kasutusviisid, nt terapeudina kasutamine (vt nt Zao-Sanders 2025) mulje, et TI on muutumas enamaks. Nagu masinatele minevikus, on ka TIle hakatud omistama antropomorfistlikke tunnuseid (nt Watson 2019; teemat on kajastatud nii välis- (Shneiderman & Muller 2023) kui Eesti meedias (Israel, Vadi & Vahter 2025)). Eelnevalt on uuritud TI inimlikuks muutvat sõnakasutust üliõpilastöödes (Tammepõld & Novek 2025). Selle ettekande andmestik on 49 avaliku meediaruumi teksti (2025. a). Diskursusanalüüsi meetodiga uurin, kuidas TIle viidatakse (nimetus, nimi ja asesõnad). Mis tähenduse anname TIle läbi keelekasutuse? Kas elustame TId ja mis on sellise keeleteo tagajärjed?

Pehmendajad on keelevahendid, mille abil teksti autor saab väljendada ebakindlust ja jätta ruumi lugeja võimalikele teistele arvamustele (Hyland 2005). Kuigi on levinud arusaam, et akadeemilised tekstid peaksid olema neutraalsed ja objektiivsed ning seetõttu tuleks ka ebakindlusest hoiduda (nt Kasik 2007), peegeldab tegelik kasutus midagi muud: pehmendajaid leidub nii ülikooli kursustel kirjutatud tekstides, lõputöödes kui teadusartiklites (Hint jt 2025; Lemendik 2025; Teiva 2025). Pehmendajate kasutust on varem uuritud eelkõige korpuste põhjal, kuid senini pole tähelepanu saanud, kuidas mitte-teadlastest lugejad nende kasutust tajuvad. Enda uurimuses palusin katses osalejatel hinnata kui usaldusväärsed tunduvad neile pehmendajaid sisaldanud väited ja kui kindlad nende väidete autorid. Tulemused näitasid, et pealtnäha sarnaseid pehmendajaid tajutakse erinevalt. Ettekandes kirjeldan katse tulemusi ning arutlen, kuidas tähendused teksti autori ja lugeja suhtluses tekivad ja muutuvad.

Ettekandes vaatleme eesti keele kõnelejate keelelisi hoiakuid ning standardkeele ideoloogia mõju, kasutades selleks kahe katse tulemusi. Esimeses katses palusime nimetada osalejatel kuni kümme nähtust, mida nad eesti keele kasutuses sageli märkavad, ning hinnata viiepalliskaalal, kas ja kuivõrd nimetatud nähtus neid häirib. Kõige sagedamini esildusid loeteludes sõnavara (nt võõrkeelsete väljendite või mittestandardsete sõnavormide kasutus) ning ortograafia tasandi nähtused. Kõige häirivamaks hinnati aga hoopis morfoloogia, väljendusoskuse ja süntaksiga seotut. Tulemusi kasutasime sisendina teise katse stiimulitele, mille puhul palusime hinnata neid sisaldavate lausete sobivust eestikeelse veebimeedia kirjalikesse tekstidesse või raadio jutusaadetesse, testides ka seda, kas hinnangud erinevad sõltuvalt sellest, kas vastaja luges või kuulis stiimullauset. Lisaks täitsid osalejad kaks küsimustikku, mille põhjal analüüsime, kas keeletasandi häirivushinnangud on seotud isikuomadustega.

Eesti keele standardiseeritud keelevariant domineerib nii kirjalikus kui suulise keele kasutuses, aga sellegipoolest loovad eesti keele rääkijad ebastandardseid nimisõnavorme (palju koere). Selline vormiloome ei ole juhuslik, vaid kõneleb aluskognitiivsetest joontest, mis koos eesti keele äärmiselt rikkaliku morfoloogilise süsteemiga uutele vormidele rikkaliku kasvupinna moodustab. Katses hindavad osalejad kuuldud vormide sobivust keelekasutusse. Vorme kuulavad katseisikud lausekontekstis, testimisel on nii mittestandardsed kui ka vähesagedased standardsed vormid. See võimaldab meil testida, kas ka tajus kehtivad hiljutise korpusuuringu avastatud astmevahelduse efekt (ebastandardsete vormidega välditakse tugevnevat astmevaheldust) ning üldised entroopiamõjud (ebastandardsed vormid tekivad kõrge entroopiaga paradigmarakkudesse). Samuti testime inimese enesekuvandi ja vormitaju vahelist seost, hinnates osalejate keelestandardiga seonduvat hoiakut katsele eelneva küsimustikuga.

Eesti keeles esineb käändsõna paradigma liikmetel sageli rööpvorme. Kirjakeele norminguga kooskõlas olevaid rööpvorme esineb kõigis 26 muuttüübis. Lisaks rööpvormidele esineb tegelikus keelekasutuses vorme, kus ühe normingupärase variandi kõrval kasutatakse laialdaselt ka teist, norminguvastast varianti. Normingupäraste ja -vastaste vormide varieerumist on siiani süstemaatiliselt uuritud vähestes muuttüüpides ja peamiselt korpuspõhiselt. Viimasel ajal tehtud uurimused on näidanud, et normimisega seotud vormivariantide puhul sõltub vormivalik suurel määral kõnelejate individuaalsetest erinevustest. Sellest lähtuvalt on siinse ettekande eesmärk anda silmaseire lugemiskatse tulemuste põhjal ülevaade sellest, kuidas mõjutavad käändevormide töötlemist vormide normingupärasus või -vastasus ja vormivariantide esinemissagedus, võttes arvesse lingvistilisi, sotsiodemograafilisi ja muid tegureid. Esmased tulemused näitavad, et normingupäraseid ja vanemaid rööpvorme töödeldakse kiiremini.

Ettekandes keskendume noortekeele kujutamisele Eesti meedias, võttes fookusse 2010. ja 2020. aastatel ilmunud meediatekstid (nt intervjuud, arvamuslood, juhtkirjad jne). Kogutud materjali analüüsime kvalitatiivse sisuanalüüsi meetodi abil ning otsime vastuseid järgmistele küsimustele: (a) Kuidas on Eesti meedias kahel viimasel kümnendil kujutatud noortekeelt? Milliseid seoseid sellega luuakse? (b) Millised hoiakud ja vaatenurgad ilmnevad noortekeele käsitlusel? Kes on põhilised sõnavõtjad/arvajad? Esialgsed tulemused näitavad, et sõnavõttudes on esindatud erinevad ja mõneti vastandlikud vaatenurgad: ettekandes toome välja nii negatiivsete, neutraalsete kui ka positiivsete hoiakute skaala. Kui keeleteadlased on pigem kirjeldaval ja huvitundvamal arvamusel, siis ülejäänud ühiskond kipub leidma noortekeeles päris palju taunimisväärset.

Eesti keelt peetakse sageli sooneutraalseks. Seda arusaama kohtab näiteks arvamusartiklites (vt nt Kreinin 2025) ja keelekorraldusallikates (Mäearu 2008). Olen oma uurimusega varem näidanud, et selline arusaam on ekslik (Kaukonen 2025) ja varjutab ebavõrdsust keeles. Ettekandes toon esiteks välja, millised on hoiakud eesti keele soolistatusesse ja kuivõrd levinud on arusaam eesti keele sooneutraalsuse kohta. Teiseks analüüsin, millised hoiakud on eesti keelekasutajate seas sooneutraalse keele algatustesse, mida on paljudes keelekogukondades rakendatud. Analüüsitav materjal pärineb kahest allikast: esiteks keelekorpuses leiduvatest avalikest tekstidest, teiseks kommentaaridest, mis jäeti tagasisidena eesti keele ametinimetuste sootõlgenduse küsitlusele (Kaukonen jt 2025). Esialgsed tulemused näitavad, et ehkki paljud keelekasutajad tunnevad ära soolise kallutatuse keeles, siis meedias kujutatakse sooneutraalse keele algatusi siiski kui poliitiliselt laetud ettevõtmist. bit.ly/4oGSd9p

Otto Wilhelm Masingu ja Johann Heinrich Rosenplänteri kaudu pääsesid trükki mitmed eesti hernhuutlaste kirjad ja arvamused. Üks, kelle väga head kirjaoskust nad esile tõstsid, oli Kulli Jüri (u 1750 –1803). On teada, et Kulli Jüri omandas kirjaoskuse iseseisvalt ja alles 31-aastaselt. Innustust selleks sai ta vennastekoguduse palvetunnis – kirjaoskamatus takistas ligipääsu vaimulikele raamatutele, mis teda väga huvitasid. Ettekandes iseloomustan Kulli Jüri säilinud kirjade keelt võrreldes teiste vennastekoguduse kirjadega. Samuti võrdlen kirjade originaale tema Beiträges XII vihikus avaldatud kirjadega, mille originaale pole leitud.

Eesti noored on mitmekeelsed, sest kasutavad loomulikult ja orgaaniliselt rohkem kui üht keelt (Vikøy & Haukås 2023:913), neiks on sageli eesti ja inglise keel. Mõnikord ei ole keeleõpetajatel piisavalt keeleteaduslikke teadmisi ja nii viivad nad ellu keelepoliitikat, mis põhineb ideoloogial, millest nad ei ole isegi teadlikud (Young 2013:157). Ettekanne baseerub 2023. sügisest 2024. kevadeni läbi viidud 25 poolstruktureeritud intervjuul eesti keele õpetajatega ja annab ülevaate eesti keele õpetajate hoiakutest õpilaste mitmekeelsusse ja ka ideoloogiatest, mis on nende hoiakute taga peidus. Vikøy, A., & Haukås, Å. 2021. Norwegian L1 teachers’ beliefs about a multilingual approach in increasingly diverse classrooms. International Journal of Multilingualism, 20(3), 912–931. Young, A. S. 2013. Unpacking teachers’ language ideologies: attitudes, beliefs, and practiced language policies in schools in Alsace, France. Language Awareness, 23(1–2), 157–171.

Milliseid keeli millisteks ülesanneteks teadustöötajad ülikoolis valivad? Miks nad just nii valivad? Ja milline mõju on sel valikul inimesele ning ülikoolile tervikuna? Kas alati saabki valida - kuidas siis keele kasutamise olukord kujuneb? Uurin oma teadustöös rahvusvaheliste teadustöötajate keelevalikuid ja tegelikku keelekasutust ülikooli keelepoliitika ja rahvusvahelistumise kontekstis. Ettekandes arutlen erinevate meetodite kombineerimise üle nii andmete kogumisel kui analüüsimisel ja kuidas see minu uurimisküsimustele vastuseid leida aitab. Kasutan meetodite triangulatsiooni: küsimustikku, intervjuud, töökohal varjuna kaasas käimist (shadowing) koos siia juurde kuuluvate märkmete, heli- ja videosalvestuste, informandi heli- või kirjapäevikuga. Just varjutamisele ja selle võimalustele empiirilises uurimistöös pühendun veidi pikemalt. Arutlen meetodite kasutamise üle oma seniste Kopenhaageni Ülikoolis kogutud andmete ja Tartu Ülikoolis ettevalmistamisel oleva uurimistöö näitel.