Kalla kalla vaasi vett ehk kui häälduslähedane on eesti keele õigekiri

Eesti foneetika kaasprofessor Pire Teras kirjutab Novaatoris eesti keeles leiduvatest hääldusnähtustest, mida kirjas ei märgita, ning arutleb, mis oleks sellest kasu, kui me seda teeksime.

Ehkki sageli öeldakse, et eesti keelt hääldatakse nii nagu loetakse, siis tegelikkuses leidub eesti keele häälduses mitmeid nähtusi, mida kirjas ei märgita. Kaks sellist nähtust on välde ja palatalisatsioon.

Näiteks sõna kalla võib vältest johtuvalt tähendada kas lille või tegusõna kallama imperatiivivormi. Ehkki aegade jooksul on nii mõnigi keeleteadlane välja pakkunud viise, kuidas väldet kirjapildis märkida, siis praegu väldet ehk pikkust eesti keele kirjapildis enamasti ei märgita. Üheks erandiks on sulghäälikud, mille puhul eristab väldet vastavalt g-k-kk, b-p-pp või d-t-tt kasutamine, nt nodi, noti, notti.

Lisaks vältele on üks selliseid hääldusnähtusi, mida kirjas ei märgita, aga häälduses võib eristada sõna tähendust, palatalisatsioon. Näiteks sõna tulp võib vastavalt l-i palataliseerimisele või mitte-palataliseerimisele tähendada kas tulpi või tulpa. 

Selliste nähtuste kirjas märkimine aitaks ära hoida võimalikku valesti mõistmist ning oleks abiks eesti keele häälduse õppimisel. Samuti on leitud, et hääldusnähtuste kirjas märkimine aitab neid jooni keeles pikemalt säilitada.