Abstract
Vennastekogudus, kuhu kuulus 1740.–1850. aastatel tervelt 3–7% Eesti rahvastikust, andis tugeva tõuke eestlaste omakeelse kirjakultuuri väljakujunemisele. Vennaste-eelsest ajast on säilinud üksnes paar eestlaste teksti, vennastekoguduses anti aga ülesandeid senisest märksa laiemale kirjutajate ringile. Juba 18. sajandi keskpaigast on teateid eestlastest hernhuutlastest, kes kopeerisid tekste, aitasid koguda materjali aruannete jaoks, koostasid elulugusid, luuletasid vaimulikke laule ja tõlkisid raamatuid. On säilinud sadu hernhuutlikke käsikirju (lisaks eestlastele muidugi ka sakslaste sulest): enim kõnesid, jutlusi, manitsusi, lauluraamatuid, elulugusid, kirju, palvusi ning teadaandeid välismaiste ja kohalike vennastekoguduste tegevusest, lisaks mõistukõnesid, jutte, hernhuutliku tegevuse korraldamise juhiseid, üleskutseid, piiblisalmide põimikuid, nägemusi, sõnaraamat ja apokrüüfset kirjandust.
Keeleliselt on vennaste rikkalik tekstipärand seni olnud kirjeldamata. Ülesanne on keerukas, kuivõrd tekstid varieeruvad pikkuselt ühest leheküljest mitmesajani ning kirjutajate ja täpsema kirjutamisaja kohta pole enamasti midagi teada. Ettekandes räägin, milliseid mustreid oleme käesoleva aasta jooksul TÜ eesti ja üldkeeleteaduse instituudi üliõpilaste ning teadur Külli Prillopiga käsikirjade keelelises varieeruvuses täheldanud. Samuti arutlen rahvusvahelise kogemuse najal, kuidas võiks uurimisega edasi minna.
